Seychelles vol 2

Räägime siis edasi, mis me veel Seychellidel tegime. Kohe tuli meelde üks seik, mis eelmises loos kirjutamata jäi. Võibolla panite tähele, et muudkui räägin, et sõitsime bussiga sinna ja bussiga tänna ühesõnaga bussis veetsime palju aega sellepärast oleks vaja ka natuke seletada kuidas see bussisõit seal käis. Bussid olid ilmselgelt vanad roostes lobudikud, kus sõites uksed olid lahti ja konditsioneeri polnud ja sellised naljakad pikad pingid olid kahelpool. Bussid olid peaaegu alati puupüsti täis! ja bussijuhid sõitsid nii nagu nad oleksid kohe kohe vormel 1 etappi võitu saavutamas ja tee oli muidugi üherealine, tihti mööda mägist kaljut ja mingit piiret suuremjaolt polnud. Kohe esimesel päeval kui sinna lõunaosasse sõitsime sattusime eriti ralliässast bussijuhi peale..jõudsime siis päris sinna lõuna tippu ja seal on tee eriti kitsas no selline, et kaks väikest autot ka ei mahu kõrvuti sõitma ja nagu ümber nurga keerasime oli teine buss vastutulemas ja pidurite kriginal peatusid mõlemad ninad vastamisi. Passisid seal siis tõtt nii 3min kumbki tagurdama ei tahtnud hakata (tuletame meelde, et tee on marukitsas ja ühel pool on dzungel ja teisel on kaljult alla otse vette) aga no mitte mingit muud varianti polnud ja millegipärast oli siis just see meie buss, see kes seljataga olevat järsku kurvi pidi tagurdades võtma hakkama. Mul oli küll täiega hirmus ja pigistasin silmad kinni aga arvasime, et küllap see on tavaline lugu siin. Kui siis aga mu kõrval olev must tädi risti ette hakkas lööma ja silmad taeva poole podisema siis meil hakkas mõlemal kõhe, et kurat ju siis ei ole ikka nii tavaline värk. Bussijuhile igatahes kiitused sest tagurdas ilusti ja pärast kimas sama hullult edasi.

Nii aga lähme siis nüüd sinna va teise päeva lõppu veel tagasi korra. Sealt kus me päikeseloojangut vaatamas käisime oli vaja võtta buss Victoriasse ja siis Victoriast oli vaja võtte teine buss, et koju saada. Kahjuks jäime me sellest kodubussist maha ja kõige viimaseni oli siis veel poolteist tundi aega. Hakkasime siis mööda linna tuiama lootuses taksot leida. Taksod pidid seal olemas olema küll aga rohkem hotellide territoorium sest taksoga on jube kallis sõita. Kell oli küll alles kaheksa aga õues muidugi täiesti pime ja me siis kõnnime ja kõnnime ja eriti lootustandev ei tundu olukord. Järsku üks auto jääb seisma meie ees ja kohalik kutt pistab pea välja ja küsib kas me oleme eksinud. Morgan siis ütles, et ei me proovime taksot saada, et elame seal ja seal. Kutt ütles, et kuulge ma viin teid ära koju, et mul pole nagunii midagi teha mul on vaba päev.. mõtlesime, et hullem kui see bussisõit ikka olla ei saa ja istusime autosse. Küsisime veel, et palju ta raha tahab aga ta rehmas käega, et pole mingit raha vaja ma ju näen, et te ei saa koju. Igatahes oli tema nimi Jude ja ta on alati Seychellidel elanud ja viimased 14 aastat töötanud kiirabiautojuhina. Ta oli väga tore ja sõbralik ja näha oli, et talle hirmsasti meeldis meile Seychellide kohta rääkida. Lõpuks kui koju jõudsime Morgan ikkagi maksis talle raha ka ja siis ta oli eriti rõõmus veel. 

 Kolmas päev sadas täiega vihma. Hommikul sadas ära, selle vastu meil pold midagi sest saigi pikemalt voodis pikutada. Aga siis oli terve päev pilves ja selline must taevas, et kohe kohe hakkab torm. Ootasime veel natuke aega aga tundus, et ilm paremaks ei lähe nii, et sõitsime bussiga kõige lähemal asuvasse külla Anse Royalesse, et kuskile sööma minna. Leidsimegi eriti mõnus ja hea toiduga ranna resto, kus varikatuse all paduka ajal istusime ja nautisime. Kui padukas ära lõppes läksime randa jalutama ja igalpool kohalikud pidasid pidu (laupäev oli) regge mängis kõvasti ja meri oli nunnusid lokkispeaga lapsi täis ja kõik tantsisid rannas. Käisime ujumas aga et pikutamise jaoks oli ikkagi natuke liiga jahe ja pilvine kobisime koju tagasi. Kolmas päev läkski sellise sellises uimases vihma rütmis ja rohkete uinakutega. 

Neljas päev seevastu oli meie viimane sest lendasime neljanda päeva õhtul kell pool kaksteist tagasi Dubaisse. Hommik oli jälle pilves ja ma juba jõudsin mossitada, et mis krdi ilm aga õnneks meil oli terve päev juba plaanitud ja kaua viriseda ei jõudnud. Pidime juba kell 9 Victorias olema, et paadiga Mahe saarele kõige lähemal asuvaid väiksed saari vaatama minna. Nende vahel on ägedad snorgeldus kohad ka. Palusime oma maja omanikul Brucel soovitada, kust paat rentida ja ta ütles, et ärge muretsege orgunnin ära tuttava kaudu minge lihtsalt kohale ja öelge, et olete minuga. Okei. Nii et meil polnud aimugi, kas lähme grupiga või ei..või suurema paadiga või mis ja kuidas. Hommikul plaanisime veel apteegist läbi käia, et mulle merehaiguse tablette osta. Sellepeale muidugi ei mõelnud, et nii väikses linnas on pühapäeval KÕIK kinni. Nii et ei mingeid tablette. Jõudsime sadamasse ja seal oli paaaaalju rahvast. Käisime registreerisime ennast ära ja onu ütles, et oodake väljas me tuleme kutsume kui teie kapten on siin. Vahepeal läksid kõik teised inimesed suure katamaraani peale ja meie kahekesi jäime sinna istuma. Mina veel tegin nalja, et raudselt see on meie paat..ja näitasin kõiiiige pisipisikesema paadi peale. no pakkuge kas see oligi meie paat! :D muidugi et oli! meie kapten tuli varsti ja kupatas meid sellesse konservi istuma ja minul oli juba ainult sellest mõttest süda paha. Aga seni kuni sõitsime ei olnud nii hull (sõit saarteni kestis kuskil 35min) Vahepeal andis kapten meile saia ja söötsime kalu. Neid oli tõesti ägedaid ja värvilisi ja nad olid kõik väga ahned.

Jamaks läks siis kui kapten paadi väljasuretas sest siis hakkas see konservikarp nii hullult loksuma ja ma olin kohe näost roheline. Õnneks ta ütles, et ma pole esimene ja oli nõus meid ühe väikse saare peale viimane, et sain ennem snorgeldama minekut jalad maha ja enesetunde normaalseks. Snorgeldada oli väga tore kuniks ma nägin täiesti enda kõrval üüüüüli suurt stingrayd. See on see suuuuur lapik ja hirmus kala, ja ta oli vähemalt minu keha suurune ja siis ma hakkasin kartma ja kobisin paati tagasi. Edasi viidi meid ühe natuke suurema saare peale, kus oli meil 3 tundi vaba aega snorgeldada või päevitada või mida iganes ja samal ajal valmistati meile maaaailma parim lõunasöök väikses lobudikus otse rannal. See oli üsna hea bisness neil seal. Mitte  suur turismifirma,kes viib katamaraaniga vaid kõik kohalikud väikeste laevade kaptenid koos on ehitanud väikse väliköögi ja lauad ja värgid sinna saarele. Neil on isegi külmkapp, kust sai õlut ja veini ja vett osta. Igapäev kell 2 saab seal lõunat ja kesiganes siis toopäev kliente ringi veab tuleb selleks kellaks saarele. Nii et peale meie randus seal veel paaditäis hiinlasi (neid ikka jätkub igasse maailma otsa ja nurka) ja paadi täis hispaania turiste ja meie kahekesi oma konservikarbis.

See kõige parempoolne, mis näeb peaaegu välja nagu mänguasi on meie paat :)

See on väliköök kust saabus meie Seychellide parim söögielamus! Niiii palju häid kalatoite ja värskeid salateid!

Ja loomulikult oli meil ka päevaks oma koer, kes meiega ülikaugele merre kaasa ujus kui snorgeldasime ja muul ajal niisama tähelepanu noris. 

Paat tõi meid tagasi kella neljaks ja muud ei olnudki kui kodus üks sietsa teha ja õhtul lennujaama minna. Järgmine päev kontoris oli pisut raske sest lennukis magamine on nagunii selline poolik värk aga igatepidi mõnus minipuhkus ja tahaks juba jälle minna. Peame ikka kasutama ära varianti, et siin elame ja ümberkaudsed kohad kuhu piletid kallid pole kindlasti üle vaatama :)

p.s. üleeile sai mul täis aasta kõrbes! läheb ju nagu linnutiivul see aeg..

mini vacation- Seychelles vol 1

no viimane aeg on nüüd küll teile reisi muljeid rääkida sest ammugi juba uued asjad juhtuvad ja mina ei saa ega see seda postitust kirjutatud. Seychelles oli mõõõõõõõõnus..mõistagi! Hakkame siis algusest peale. Lendasime Dubaist välja pool kolm öösel ja Seychellidel olime juba pool seitse hommikul. See tore mees kelle aiamajakest me rentisime tuli meile lennujaama vastu( koha leidsime airbnb.com leheküljelt..uus lemmik asi on seal surfata ja ägedaid ööbimis kohti leida) Kuigi algne plaan oli et magama ei lähe siis oma peatuspaika jõudes oli voodi nii ahvatlev, et me ikkagi magasime kolm tundi mõnuga. See oli meie väike nunnu pesa..

See oli pisike aiamajake ühe laheda lõuna aafrika perekonna hoovis. Nende maja oli eemal ja ümber oli suur natuke metsik aed ja ühes nurgas siis asus meie maja, täiesti oma väikse terrassiga. Sada korda soovitan seda kohta. Esiteks juba sest see asub saare täiesti teises otsas kui kõik turisti kohad ja suured resortid..nii et kodu lähedal randades ei olnudki peaaegu mitte kedagi. Lisaks on Seychellidel väljas söömine ulme kallis ja see, et meil oma pisike köök oli tähendas et hommikul ja õhtusöögid tegime kõik kodus ja väga super oli. 

Olgu kohe öeldud, et omanikel oli 7 koera (my kind of people :D !) ma seda uudist kuuldes olin peaaegu rohkem rõõmus kui ilusaid randu nähes.. ja need kutsid käisid muudkui tähelepanu norimas.  Kaks olid mu suurimad sõbrad kui hommikul hoovis kohvi jõin:

Igatahes magasime oma powernapi ära ja otsustasime kodu ümbruses ehk ida ja lõuna osa Mahe saarest vaadata. Seychellid koosnevad kokku 115 saarest aga meie olime oma 4 päeva ainult sellel suurimal Mahe saarel, kus asub ka pealinna Victoria ( Victoria on maailma kõige väiksem pealinn!). Okei selleni jõuame veel, esimene päev aga istusime bussi peale ja läksime otsima paradiisi randu.

Kõigepealt muidugi tegime kiire lõuna ja õlle ühes teeäärses kohvikus. Kohalik SeyBrew õlu oli meil selle minipuhkuse lemmikjook :) ja siiiiis jalutasime randa, kus polnud mitte ühtegi teist inimest peale meie! kui mõnus algus üldse saab olla puhkusele:

Esimese päeva plaan oligi meil lihtsalt ujuda ja päevitada ja pikutada ja päevitada ja ujuda. Seychellidel muide on kohutavalt palju koeri..selliseid pool hulkuvaid..enamusel on kuskil kodu taoline asi aga peamiselt nad siiski jooksevad vabalt ringi ja nuruvad pai ja süüa turistidelt ja ujuvad meres ja on hirmus sõbralikud kirbukotid :) Esimene nunnu haakus meile külge tollel rannal ja chillis meie kõrval magada kaks tundi. Kuna meil midagi peale vee talle pakkuda polnud siis varsti ta läks põnevamaid inimesi otsima.

 Õhtul käisime kohalikus poes, et midagi süüa osta ( ja koeratoitu, et mul oleks ikka kotis olemas maiust pakkuda järgmistele sõpradele :). Toidupoes käimine oli alguses üks imelik kogemus. Ilmselgelt oleme me siin Dubais valikutega täiesti ära hellitatud aga poed olid sellised auk seinas, naljakas supermarket silt rippumas aga sees on neli riiulit, natuke konserve ja alkohol. Alguses ei osanud kohe mitte midagi osta peale munade ja nuudlite. Väiksemates poodides (ja meie lähedal suuremaid ei olnudki) ei müüda näiteks ei juurvilju ega puuvilju ega juustu ega vorsti. Hiljem saime aru, et asi on vist selles, et igasuguseid asju (mida just saarel kasvatada ei saa) on väga keeruline sinna transportida ja sellepärast saab maa poest osta ainult konserve jms mis kaua säilib. Saia õnneks müüdi ja sellepärast sõimegi esimene õhtu muna ja saia ja pähklivõid. Kell 8 õhtul oli kott pime ja et me elasime siiski rohkem nagu maal siis mitte ühtegi valgustust polnud ja oma ninaette ka ei näinud..läksime üsna vara magama sest suur plaan oli järgmine päev matkarada koseni ette võtta.

Magasime 13h jutti, nii et puhkuse tunne oli küll kohe. Teine päev oli siis Morgani sisustada sest mina sain oma ranna pikutuse päeva juba kätte. Meil oli üks tore kaart (mis hiljem selgus oli küll rohkem nagu kellegi idee tasandil visand Mahe saarest kui päris kaart) ja Morgan seda lugedes ütles, et hakkame aga jalutama pole nii kaugel see tee, kus saame mäkke keerata ja matkarada alustada. Hakkasime aga mööda ainsat autoteed kõndima (kõnniteed ei eksisteeri mujal kui pealinnas) ja mina muudkui istusin ühe ja teise kivi otsa et ikka Morgan rohkem pilte teeks :)

See oli muide koolimaja. Meenutas mulle vanglat sellepärast tegin pilti..nüüd pilti vaadates mõtlen, et vast oleks võinud lihtsalt veel randu pildistada :D

Aa ja kõik need "supermarketid" olid sellised:

Igatahes kõnnime juba ülikaua lauspäikese käes ja kuidagi kaardi peal vaadatud koht ei tule ega tule. Siis saime aru, et väga umbes on need mõõtühikud seal kaardil ja küsisime ühe kohaliku käest, kuidas saada sinna kus vaja. Tema hakkas naerma ja ütles, et see on niiiiii kaugel minge bussiga aga Morgan ei tahtnud ja ma tahtsin ka tugev tüdruk olla ja mitte viriseda nii, et kui tema ütleb, et kõnnime siis kõnnime. No kõndisime siis, kuni olime seal kohas kus kaardil näitas, et nüüd minge mäest üles ja siis millaski hakkab matkarada pihta, mis lõppeb kose juures. Mägi oli päris järsk ja kahel pool teed oli selline piiisikene küla. Kõnnime ja kõnnime ja majad lähevad järjest lobudikumaks ja haisema hakkab asi varsti ja veel koledamaks ja prügisemaks läheb ja meie ikka kõnnime ja igal pool on pooleldi majast väljas lamavad purjus onud ja suitsetavad kambakesi ja meie ikka kõnnime( suht järsk tee on mööda mäge, nii et hing on kergelt kinni juba nüüdseks). Lõpuks saavad majad otsa ja ma siis julgen piiksatada, et Morgan ma arvan, et see pole õige tee. Morgan oli nõus. Oleme selleks hetkeks jõudnud kolme külameheni, kes pudelist kell 12 hommikul kollakas halli jooki joovad ja täiesti purjus on. Morgan küsis siis neilt kuidas sinna kose juurde saab, nad läksid väga äksi täis, et turistid nendega räägivad. Üks võttis maast suuuuure roostest machete ja hakkas näitama ühte ja teise suunda, kus võibolla on kosk. Nad olid kõik väga sõbralikud meiega aga ma pilti ikka ei julgenud teha sellest roostes mõõgaga vehkivast mustast onust. Igatahes siis nad nägid Morgani tattoosid ja olid kõik nagu krapsti püsti ja imetlesid neid. Näitasid meile oma nõela ja tindiga naha sisse toksitud ( TuPac ja süda selle all ja muud taolised kunstiteosed) ja arvasid, et me vist ikkagi siit edasi minnes jõuame ainult dzunglisse aga mitte koseni. Kõmpasime alla tagasi ja läksime bussi peale, et leida matkatee nr.2.

Hiljem saime teada, et natuke wrong side of Seychelles oli see kahele noorele valgenahale uitamiseks ja seal nad vaevalt eriti turiste näevad. Üleüldse on alko ja narkoga pahad lood ja lähevad need lood kahjuks aina hullemaks seal. Ja ma ei räägi mingist kanepi joindist vaid heroiin kahjuks pidi noori seal muudkui rajalt maha võtma. Töötus tase on ka kõrge..päeval igalpool vedeles noori ja vanu mehi lihtsalt chillimas ja õlut joomas. Kohe imelikult palju oli neid! Ma ei teagi, mis me Morganiga ootasime aga kuidagi ei arvanud, et seal nii aafrika on (kuigi see ju ongi aafrika külje all) aga vahepeal oli üldse tunne, et Jamaical oled sest koguaeg regge mängis ja palju rastafari välimusega onusid.

Nii edasi siis läksime bussi peale ja sõitsime Cascade kus rada nr2 mis kose juurde viib algama oleks pidanud. Meie kaardi järgi vähemalt. Bussipeatuses küsisime kohaliku käest kas see rada viib koseni, ta kinnitas uljalt, et muidugi viib ja hakkasime jälle ronima mööda järsku teed üles. Nagu arvata võite ei viinud ka see tee kuhugi ja peale mõnda aega oli tee otsas ja koske ei kuskil. Morgan hakkas ka selleks ajaks juba isu kaotama ja otsustasime et lähme siis parem vaatama Victoria üle sest matkamisest ei tule midagi välja (olime väsinud ka selleks ajaks sellest "matka alustamisest") Paar pilti, mis tee peal tegin:

Victoria on tõesti pisike linn. Aga käisime turul ja saime värskeid juurvilju ja suuremast poest veel ühtteist süüa ostetud. Seljakott nodi täis läksime jälle bussi peale, et üle vaadata saare lääne osa, kus asuvad kõige sinisema veega rannad aga samas ka Kepinski ja Hilton ja muud igavad suurhotellid. Nagu arvata võis oli seal paaaalju rohkem turiste aga me läksime eesmärgiga päikeseloojangut vaadata ja kahjuks valida ei antud kuhu me tahame, et päike loojub. Nii et ostsime õlled kaasa ja mõnnatasime rannas. Mõned pildid veel teise päeva õhtust ja viimased kaks päeva tulevad eraldi postituses :) pai

p.s. Morgan arvab, et tal on kohutavalt hea päikese taluvus..ja sujuvalt unustab, et ta on rootslane aka põhjamaalne ja põleb ära nagu väike vähk. Ma ei viitsi ka alati ema mängida ja sundida teda kreemi kasutada nii,et iga puhkus esimese päeva õhtuks on ta tulipunane ja järgnevad päevad valutab ja ajab nahka. Lootusetu juhtum!