Tuesday, August 21, 2012

aiandus

Hah..vaata ja imesta! Olen mingi valemiga suutnud elus hoida kõik, mis rõdule mulda pistetud!

Mitu kuud tagasi istutatud lilled ajavad üle ääre ja lähevad juba kolmandat korda õide:



Basiiliku taimed ostsin poest ja istutasin mulda kaks nädalat tagasi. Mitu päeva nad olid nii närbunud ja äärmiselt vähetõotava moega aga nüüd on hulka pikemaks kasvanud. Minu suur masterplan oli neist pestot teha!


Ja siis mu lemmiküllatus! Dubai Garden Centeri riiulinurgast leitud üksik ja väga armetus seisus piparmündi taim on ka meie juures vist rahul. Igatahes saan praegu igapäevaselt värsket piparmündi teed nautida ja kiidan teda selle eest koguaeg :)



Ilmselgelt ei saa ma kogu au endale võtta sest põhiline rohenäpp nina mullas aiandusspets on siiski Yalla!



p.s hirrrrmsasti igatsen, et õhtud oleks kauem valged. Kell on 18:30 ja ma juba näen rõdult, et päike loojub. Google ütles, et päris ära loojub ta täna 18:48. Kui Mate'ga õhtuselt jalutuskäigult tagasi jõuan on juba kottpime. Nautige siis veel neid ilusaid valgeid Eesti suveõhtuid minu eest ka!



Wednesday, August 15, 2012

6 kuud

Olen juba päevi hoogu võtnud, et seda postitust kirjutada. Ja seekord pole asi ei laiskuses ega ajapuuduses vaid raskuses mõtteid sõnadega väljendada. Ennustan juba ette, et sellest tuleb üks piiiikkkk jutt.

Piisas Dubais olla vaid kuu või kaks kui sain aru, et kõige rohkem elab siin lihttöölisi indias ja pakistanist (kui inglise keeles nimetatakse neid labor workers siis sobib vist eesti keeles lihttööline öelda? ) Esiteks ehitatakse siin koguaeg maju juurde ja teetööd käivad igalpool nii et pole võimalik päevagi mööda saata ilma, et paneksid tähele suurt tööliste arvu igal projektil. Lisaks muidugi kõik need inimesed, kes meie kodu ümber näiteks haljastuse eest hoolitsevad ja muru kastavad, või tänavaid pesevad või sulle tellitud pizza kohale toovad või poes su kilekoti pakivad ja parkas su autot pesevad ja turvamehed jne jne jne. Ja oli ilmselge, et mingit kõrget palka neile inimestele ei maksta. Keskmiselt teenivad näiteks ehitustöölised, kes teevad ka +45kraadiga 12h tööpäevi 150eurot kuus.

Olen juba ammu netist lugenud kogu selle teema kohta. Tegelikult üritatakse, seda teemat siin väga vaka all hoida ja näiteks pannakse vangi või saadetakse maalt välja ajakirjanike, kes sellest liiga palju juttu teevad. Aga googeldades leiab ikka palju artikleid ja infot sest sellist asja pole võimalik üleni varjata. Et põhimõtteliselt on Dubai üles ehitatutud tänu modernday slaveryle. Kõik need sajad tuhanded mehed on pärit kõige vaesematest india ja pakistani osadest, kus neil on suured pered ja vähe tööd. Sellepärast on ka nii paljud nõus tulema siia orjatööle sest see on ikkagi rohkem kui nad kodus oma perele teenida saaks. Kahjuks edasine olukord on üsna nukker. Neile lubatakse head palka ja palju tööd kuid selleks et see kõik saada, tuleb neil ise oma viisa maksta. Tihti nad laenavad ja müüvad maha oma perekonna maad ja kõik varanduse, et ainult see raha kokku saada, lootuses hea palgaga kõik varsti tasa teha. Siia saabudes aga makstakse neile lubatust 3 korda vähem palka ja öeldakse, et kui ei sobi siis osta pilet ja mine koju tagasi. Seda nad keegi lubada ei saa ja niimoodi jääb siia tuhandeid mehi. Muud valikut lihtsalt pole. Alati muidugi ei pruugi tööandja sulle palga numbriga valetada aga siia tulles et tea nad keegi, millistest tingimustes nende edasine elu käib.

Asi läheb veel kurvemaks. Nad elavad siin kõik linnast väljas, silma alt ära. Kuna siia sissetoodud tööliste majutuse eest vastutab firma, kes nad toob siis ega nad ei taha sellepeale ju raha raisata. Kõik need mehed elavad labor campides (ehk töölis laagrites). Need on kuivkäimlatega ilma konditsioneerita kõige odavamatest materjalidest ehitatud uberikud, kus ühe pisikeses toas on tihti 6 meest üksteise otsas. Kuigi kõik see on seadusega keelatud siis tegelikult ei viitsi keegi eriti midagi selle vastu ette võtta. Aegajalt käib keegi laagreid kontrollimas ja suurfirmale tehakse trahv näiteks sest kuivkäimlad ajavad nii üle, et on lekkinud inimeste elumajade ette. Firma maksab trahvi ära ja nende meeste jaoks läheb elu täpselt samamoodi edasi. Napilt jätkub raha söögi jaoks sest kõik mis vähegi koguda suudetakse tuleb peredele saata. Ja nii nad töötavad aastaid sellejaoks, et maailma saaks näha, et Dubai on ikka üks La La Land ja fänsi imedemaa, kus on suured majad ja uhked hotellid ja igaühel oma koduabiline.

Miks ma sellest kõigest nüüd lõpuks kirjutan on seotud eelmise neljapäevaga. Ma olen nende inimeste olukorrast mõelnud siin juba kuid ja kui kuulsin, et siin on üks suur heategevuslik organisatsioon, mis aitab just neid samu lihttöölisi asusin kohe nende tegemisi jälgima. Eelmine nädal oli nende facebooki lehel suur üleskutse vabatahlikele. Nad olid kokku otsinud sponsoreid, kes annetasid vajalike asju ja neljapäeva õhtul vajati inimesi, kes abipakke sorteerida ja pakkida aitaks. Kokku oli plaanis pakkida 5000 kasti, kus on sees elu hädavajalikud hügieenitarbeb, riided, süüa jne. Kastide pakkimist alustati kell 21 õhtul ja üritus ise pidi kestma kella 3 öösel. Meie registreerisime ennast kell 23 algavasse vahetusse koos Morgani ja minu siinsete sõprade Anne ja Barbaraga. Kui sinna jõudsime tuli välja, et vabatahtlike oli nii palju (10 000 inimest oli õhtu jooksul sealt läbi käinud) et ettenähtud 5000 pakki on juba koos. Edasi pakkisime kõik järelejäänud vahendid kokku ja nii sai kokku veel peaaegu 5000 pakki. Nüüd tekitati inimketid, kes andsid neid pakke käest kätte kuni õues ootavate suuuuurte veoautodeni. Läks mitu tundi ennem kui kõik 16 (!!) 7tonnist veoautot täis said. Edasi läks enamus inimesi koju aga kes soovisid said minna appi laagritesse pakke kohale toimetama. Kell oli siis umbes 2 öösel kui laagrite poole sõitma hakkasime. Ainult 30min sõitu fänsidest jahtidest ja miljonitärni hotellidest ja jõudsime kohale. Järjest kõrvuti on maja maja kõrval, kõik erinevate firmade labor campid..kõik haisvad ja hämarad ja lagunenud. Ja tuhanded ja tuhanded mehed, räbalates riietes ja higised ootamas neid abipakke. Selles laagrite compoundis kus meie käisime elab üle 10 000 mehe! Meie olime veoauto sees ja andsime siis üle ääre neid pakke kätte tuhandetele tõuklevatele meestele, kes meeleheitlikult kõiki neid asju vajavad.

Läksin sinna väga kindla meelega, et ma tean et neil on raske aga ma ei hakka seal vesistama või kurvastama aga päris keeruline oli ennast tagasi hoida. Eriti kui korduvalt tulevad su juurde täiskasvanud mehed silmanurgas pisar ja tahavad su kätt suruda..ise korrutades thank you mam thank you mam than you so much. Eks asi oli muidugi päris hirmus ka sest kujutage ise ette kuiiii palju mehi korraga seal tõukles. Seni kuni veoauto uksi lahti ei tehtud tekitasid nad maailma kõige korralikumaid kilomeetri pikkuseid järjekordi aga kohe kui midagi jagama hakati oli paras kaos. Ja ma ei saa neid kuidagi sellest süüdistada kui nägin mismoodi nad aastast aastasse elama peavad. Kõik see toimus õues ja kraadi oli +35. Lõpuks kui kell sai 5:30 hommikul me ei jaksanud enam ja tulime koju. Kolm veoauto täis oli veel maha laadimata aga õnneks jätkus vabatahtlike ka nii vara hommikul. Morgan sai sõbraks ühe india automehhanikuga, kes on laagris juba 3 aastat elanud ja pole kunagi oma tütart näinud sest see sündis siis kui isa juba Dubai sheikide autosid parandas. Elias kutsus meid korduvalt oma tuppa teed jooma ja tahtis teada, millega meie tegeleme jne. Enamus neid mehi tunneb päevast päeva, et nad on tühjad kohad. Kui natuke tähelepanelikumalt tänaval vaadata näed kuidas inimesed käivad neid mööda ilma silma vaatamata sest, kes siis tahab mõelda sellele, et sinu oma luksuskorteri kõrval töötavad mehed, kes endale midagi lubada ei saa. Nii et peaaegu samapalju kui neid pakke tahtsid mõned mehed lihtsalt suhelda või oma inglise keelt harjutada või rääkida oma naistest ja lastest.









Missiis, et ma koguaeg teadsin, et on olemas töölislaagrid ja neil ei ole elu siin sugugi kerge siis päevast päeva näen ma neid enda ümber ju vormiriietuses. Meie kodupoes on üks nii tore alati rõõmsa olemisega poiss, kes  puuvilju kaalub mu jaoks ja kellega ma püüan paar sõna juttu rääkida. Meie maja turvamees, alati valges särgis ja viigipükstega töö riietes, alati naeratav ja lehvitab ja hoiab mulle ust lahti, elab ka sellises laagris. Ma teadsin seda ennem ka aga nüüd kui ise nägin, milline nende elu on peale tööpäeva ei saa ma seda peast välja. Kui ma siin elan siis võlgnen neile vähemalt nii palju, et vaatan igale muruniitjale silma ja teretan teda ja annan igale inimesele, kes mu pizza toob või bensiinipaagi täidab jootraha. Ma igapäev ikka mõtlen selle neljapäeva öö peale ja kindlasti püüan tulevikus veel vabatahtlikuna kuidagi abiks olla. Väga väga eye opening ja humbling experience oli!

Kohe siia kolides tuli meile koju elektrik, kes pidi mingid ühendused ära parandama. Morgan hakkas temaga juttu tegema ja ta ütles, et elab siin juba 4 aastat ja ta pere ja naine on kodus ootamas. Kurva häälega võttis ta oma jutu kokku nii.. No wife No life! Morgan küsis, millal ta viimati oma naisega rääkida sai ja ta ütles et 8 kuud tagasi sest ta ei saa osta kõnekrediiti, et nii kaugele helistada ja kui töö telefoni pealt helistab tehakse kohe suured trahvid. Sellepeale Morgan andis talle oma telefoni ja ütles, et mine helista oma naisele ja tervitada teda meie poolt ka. Onu helistas ja rääkis 15min ja kui telefoni tagasi andis hakkas nutma ja lubas et ta saadab kõik õnnistused Morganile nüüd.

Nii, et pole vaja isegi kuskile kaugele vaadata. Ainult õige natukene küünega seda kulda ja glamuuri, millega Dubai muljetavaldada püüab maha kraapida ja näed, mis välja tuleb. Kahju ainult et, iga naeruväärselt rikas sheik tahab pigem ülekullatud vetsupotti oma jahile kui asju siin riigis muuta aga eks elu läheb edasi.

How incredibly lucky we are to have born where we did!? 

Monday, August 6, 2012

5 kuud 3 nädalat ja 2 päeva

Pidin kella 10:30 koosolekule minema ja see lükati kella 11:30 peale ja ühtegi tööasja praegu kohe pole vaja teha nii, et siit tulebki juba uus postitus. Tööasjadest rääkides on august selline suht relax veel sest otseselt ühtegi üritust ei toimu. Inimesed on linnast ära ja pealegi on Dubai võlu kõik rooftop baarid ja loungeid ja ranna klubid jne aga need on kõik hetkel kinni. Ühesõnaga valmistume ette praegu uueks hooajaks, mille esimene suurem üritus on septembri keskel.

See esimene üritus on Absolut Blank- kunagi rääkisin sellest ka. Algselt pidi see toimuma kevadel aga lõpuks tahtis Absolut sellest ikkagi veel suurema projekti teha ja lükati sügisesse. Aga kuna meie ettevalmistused kevadel jõudsid päris kaugele pole sellega enam ka nii palju tööd. Üritus ise on suur pidu kahel õhtul umbes 500 inimesele. Ühte industriaal fiilinguga kunstigaleriise ehitame pop up peopaiga..erinevad Absoluti baarid jne. Blank konseptsiooni kohta saate ise ka netist googeldada. Selle mõte on, et valitakse teatud arv noori, andekaid, lootusandvaid suhteliselt uusi kunstnike (ükskõik kas skulptor, illustraator, video kunst, moekunst jne jne) ja neile antakse suur tühi Absoluti pudel. See pudel on kas 3D või flat paber ja võib olla kuni 3meetri kõrgune. Ja sellest nad siis teevad oma kunstiteose kuidas iganes nad ise soovivad. Alustavad muidugi varem aga lõpetavad seda sealsamas peol kohapeal. Nii et ringi kõndides on 12 kunstniku töötamas oma teoste kallal. Lisaks vist tulevad päris tuusad video installatsioonid ja akrobaadid jne. Küll ma räägin teile sellest kui aeg lähemal.

Üritus mille kallal praegu kõige rohkem tööd on toimub alles novembris aga asja ajamist on praegu palju. Selleks on Abu Dhabi Formula 1 etapp, kus meie teeme koostööd F1 ametliku shampuse sponsori Mumm champagnega. Esiteks on meie orgunnida ja manageerida Mummi ametlik vip jaht. Nüüd on lõpuks jaht, mis Mummi brand managerile meeldis ka leitud. Aga loomulikult sellega asi ei piirdu. See nädal pean meie palgatud branding tiimi jahti vaatama viima sest see tuleb otsast otsani Mummi logosid täis panna kuidagi fänsilt. Õnneks seda mina mõtlema ei pea. Küll aga pean ma leidma mingi firma, kes suudaks ehitada väikse ilusa piirde jahi peale. Päästepaat võetakse jahilt maha, et rohkem ruumi tekitada aga siis jääb selline eluohtlik äär, kust liiga palju shampat tarbinud maru vippi täis onud ja tädid alla võivad kukkuda. Nii et sellega pean ka tegelema. Siis on minu teha veel kõikide detailide leidmine. Pean Mummiga kokku saama ja nad ütlevad siis et nad tahavad..no näiteks 10 punast patja ja 20 punast küünalt ja ma ei tea valgeid vaase punaste roosidega a la. Ma hea meelega kõik mida saab teha/osta/otsida varakult tahaks lahendada sest mida lähemale üritus jõuab seda rohkem tuleb nagunii uusi asju peale. Jahi Yas marinas hoidmiseks on jällegi vaja kolmanda firmaga leping sõlmida, et sadamas koht kindlustada jne. Ja nüüd otsustas Mumm, et võibolla nad hoopiski tahaks maismaal ka mingi lounge ehitada. Ülehomme on Abu Dhabis koosolek, kus see peaks kas paika pandama. Meil esialgne disain on tellitud, et kuidas see lounge ehitada aga no, et see ka tegelt seal olema saaks koos baaride ja inimeste ja mööbli jne sinna on veel pikka maa. Üritame pushida, et Mumm maksaks ühe maksimaalselt ägeda jazz bändi kohale toomise Itaaliast. Tõime nad siia kevadel boat show jaoks..7 liikmeline üliäge ja karismaatiliste itaallastega bigband. Nii et põhiline töö käib praegu selle jaoks.

Boss ütles eile, et tõenäoliselt on oktoobris üks üritus Burj Khalifa 154 korruse private dining roomis ja seda ma ootan küll väga väga. Aga sellest pikemalt teinekord sest asi pole veel 100% ja midagi pole alla kirjutatud. Mul oleks hea meel kui sinna kasvõi location checkile saaks minna jälle.

Nüüd kohe varsti pean lippama koosolekule ühe teise production firmaga, kellega teeme detsembris põhimõtteliselt ühte oma aasta suurimatest ja tähtsamatest üritustest.  See on The Chivas Legends Dinner. Selle jaoks on meil palgatud terve eraldi production company sest meie firmas lihtsalt pole piisavalt inimesi ega kellegil ka aega koguaeg ainult selle üritusega tegelda aga see peab olema üli perfect. Chivas kutsub kokku 450 most important business men of the region 5 käigulisele dinnerile Armani hotelis. Eks ma täna koosolekul kuulengi, mis selle juurde veel kuulub sest pole veel ennast väga selle üritusega kurssi viinud.

Helen küsis kuidas siin siis täpselt alkoholiga ja selle tarbimise ja ostmisega on. Kirjutan sellest järgmine kord :)

kallistan,
L.

Ilmateade

Sulgeme silmad ja kujutame ette järgmist olukorda:

 Ärkad hommikul ja tõmbad kardinad eest. Päike paistab, palmid ja muru rohetavad ja taevas on sinine. Tundub, et isegi üks lind laulab rõdul lillekasti sees. Paned lemmik hommikumuusika mängima ja teed kohvi. Valid kapist ilusa suvekleidi ja pakid läpaka kotti, et bossi juurde koosolekule minna. Sõidad liftiga 7 korrust alla poole ja peas kummitab veel hea hommikumuusika, läbi klaasuste näed eredat päikest ja mõtled kui tore on suvi.

 Astud uksest välja ja... tunned nagu oleks su näkku suunatud 3 ülielusuuruses fööni, mis töötavad täisvõimsusel. Oled optimistlik ja mõtled, et võibolla tundub nii tuline temperatuuri erinevusest, sest korteris oli ju õhukonditsioneer peal... ja kõnnid vapralt edasi. Ise peas korrates..päike paistab ma ei tohi viriseda! päike paistab ma ei tohi viriseda!

 Oled jõudnud 50m käia ja astud maja varjust välja.. 8 ülielusuuruses fööni + mõned suured soojapuhurid hakkavad sulle veel suurema hooga näkku puhuma. Mõtled, et no mul on ju bossi juurde kõndida umbes 8 minutit it cant be that bad. 2min pärast tunned kuidas nägu juba punetab nagu peet. 3min pärast tunned kuidas juuksed kleebivad ja higi niriseb mööda su ilusat suvekleiti alla. 4min pärast on niii ebamugav olla, et ei taha mõelda selle 4 minuti peale,mis on veel vaja käia. 5min pärast oled kindel, et nahalt tuleb juba kärsahaisu. 6-8min hoiad silmad kindlalt ees paistval majal ja mõtled ainult selle varju peale, mida uksest sisse saamine pakub. 8min pärast saabud täiesti higisena, pea kergelt ringi käimas ja tallad valutamas, sest asfalt kõrvetas neid läbi sandaalide.

Eile oli Dubais +49 kraadi ja liivatorm.

Pean hetkel üliaktiivselt endale meelde tuletama kui superkaif oli ilm siin veebruaris,märtsis, aprillis jne sest vastasel juhul ma ei suuuuda midagi teha.


Friday, August 3, 2012

5 kuud 2 nädalat ja 5 päeva

Just praegu võtsin vastu otsuse hakata jälle tublisti blogima. Eesmärgiks kord nädalas postitusi teha..seegi oleks juba praeguse kord kuus kirjutamisega võrreldes ju suur edusamm eks?

Puhkus oli IMELINE! Ja pean ausalt tunnistama, et ei mäletagi, millal viimati niii kahju oli Eestist ära minna. Alati on natuke kahju aga seekord lausa ei tahtnud minna kuskile veel. Eks omajagu on selles süüdi siinne kuumus, mis suve nautimise võimatuks teeb. Seda enam oli Eesti võibolla pisut vihmane aga armas suvi niii suurt rõõmu tegev. Teiseks põhjuseks on kindlasti, et seekordne külaskäik oli nii armastust täis..alates kalli Heleni tüdrukuteõhtust ja seejärel kohe ka tema ja Reigo pulmast (mitte miski ei saa sõnadesse panna kui õnnelik ma olen, et sain jagada selliseid hetki nagu tema pulmakleidi selga aitamine ja autoga kiriku poole sõitmine, kus ootas tema kohe-varsti-abikaasa) kuni Kaire surprise külastuse ja oma imeliste õdede ja emaga hing-kinni-naermiseni . Sinna vahele veel maaailma naljakad tantsuproovid õhtuti, et Heleni pulmas tehtud üllatust ette valmistada ja vanalinn ja Kadriorg ja ja ja... Ühesõnaga natuke on seekord kurbus hinges ja igatsen kõiki eriti eriti palju!

Oleksin tegelikult võinud veel nädala kauemaks jääda aga ei tahtnud Morganit üksi siin asju korraldama sundida. Sest temal läks 7 päeva nädalas töö lahti alates kella 8 hommikul järgmine päev peale maandumist. Meil aga on ju väike miniloomaaed, kes oli vaja linnapealt kokku korjata ja pealegi igatsesin oma must-valget maffiat väga. Nii hea, et nad siin ootamas olid muidu oleks tagasitulek veel kurvem olnud. Nüüd aga ei jõudnud ära oodata, millal juba Mate ja Yallat väntsutada saab. Need kaks muidugi on ka väga õnnelikud, et terve nädala kodus olen olnud ja istuvad mul praktiliselt peas päevad otsa, et kontrollida ega ma kuskile ei lähe jälle. Töö poole pealt oli minul aga eriliselt hea ja relax sisseelamise nädal kuna boss on praegu NYC ära ja teha oli vaja ainult mõned üksikud nimekirjad ja paar meili. Olen kodus koristanud ja sättinud ja loomadega mänginud ja süüa teinud.

Kui eelmises postituses ütlesin, et organism hakkab selle kuumuse ja niiskusega harjuma siis 2 nädalat Eestis kustutas igasugused harjumused. Praegu on täielik õudus õues olla. Keha sai tagasi tulles shoki ja pea hakkab kohe ringi käima. Tänaseks juba veidi vähem aga alguses paar päeva oli eriti vastik. Nad siin räägivad et tipp kuumus (need +50 kraadised päevad) on möödas ja nüüd väga vaikselt aga siiski temperatuur langeb. Hetkel on +42 õues. August ja september pidi olema peaaegu sama kuumad aga niiskus kaob ja see pidi talutavam olema. No eks näis. Hetkel proovin tublisti vett juua ja õues olemised Mate'ga jalutamisega limiteerida. Aa ja siis on meil siin ju veel holy month ehk Ramadaan. Mis tähendab meie jaoks ennekõike seda, et avalikus kohas ei tohi mitte midagi süüa ega JUUA alates päikese tõusust kuni loojanguni. Iftar ehk loojangule järgnev aeg kui kõik söögiorgiaid pidama hakkavad on 19:15. Siis alles tehakse kohvikud ja baarid ja restod lahti muul ajal saab neist ainult kaasa osta ja siis kuskil peidus süüa. See, et ma oma alati kotis olevast veepudelist igalpool rüübata ei saa on küll häiriv ja kipun unustama ka. Kuum on ju! Siiani pole keegi riidlema tulnud aga tegelikult pidid vist päris kopsakad trahvid olema. Ma meelega kuskil ei vehi sellega loomulikult aga paar korda olen unustanud ja joonud. Morgani offices mitu inimest paastuvad ja ta saadab mulle päeval pilte vihastest, mossis, näljastest inimestest arvutite taga töötamas :D

Üks asi aga on lausa imeline,see et Ramadaaniga koos käivad ka lühendatud tööpäevad. Mõnes kontris saab koju juba 14:30. Morgani tööpäev lõppeb nüüd tavapärase 18:00 asemel kell 15:40-16:00 ja seegi on suur erinevus. Nii mõnus on, et ta jõuab varem koju ja pole nii surmväsinud.

Ma ei teagi, millest teile veel kirjutada. Olen Teresaga hänginud kaks korda. Ühekorra viisin ta aitäh dinnerile, et ta meie väiksest huligaan Yallat hoidis. Käisime ühes ülihea vene restos borshi ja kapsarulle söömas (nii hea jätk mu eesti kukeseene rallile veel) magustoidu ja shisha jaoks läksime araabia kohta. Mulle kahjuks kõik need safrani ja roosivee maitselised asjad ei meeldi kuigi võibolla nendega peab natuke harjuma aga põnev proovida igatahes. Üldiselt oli aga eriti mõnus girly õhtu. Teresa uus blogi on väga tore mu meelest nii, et mine vaadake üle ( http://styledrifter.com/blog/) Võib juhtuda, et seal tuleb õigepea üks uus postitus teilegi tuttava ehtekunstniku töödega ;)

Täna lähme taco õhtule oma teiste sõprade juurde. Anne ja Wil on see paar, kes meie äraolekul Mate'i hoidsid (ja ta täiega paksuks suutsid sööta nii, et vaene Mate on nüüd jälle rangel dieedil). Peangi minema ja juustukoogi tegemise lõpetama. Karta on, et augutis ka veel väga põnevaid asju ei juhtu sest linn on välja surnud. Seoses Ramadaani ja kuumusega ei ole tänavatel inimesi ega ka suuremaid üritusi toimumas.. kui Grete arvas siin olles, et tänaval liigub vähe rahvast siis nüüd on totaalne ghost town..kohvikud ka suletud ja vaikus majas, kui autod ei sõidaks siis oleks lausa hirmus. Kuigi kuigi võibolla lähen järgmine nädal Teresaga mingile fashion üritusele. Kuna ma olen nii hilarious ekspert people judgemises siis ta kutsus mind kaasa :D I know my talents!




kallistused,
L.

p.s. ma tean küll, et iga ema arvab, et tema laps on kõige ilusam ja armsam aga no vaaadake järgnevat albumit. Pealkirjaks on sellel.."shhh Yalla magab!"