Seychelles vol 2

Räägime siis edasi, mis me veel Seychellidel tegime. Kohe tuli meelde üks seik, mis eelmises loos kirjutamata jäi. Võibolla panite tähele, et muudkui räägin, et sõitsime bussiga sinna ja bussiga tänna ühesõnaga bussis veetsime palju aega sellepärast oleks vaja ka natuke seletada kuidas see bussisõit seal käis. Bussid olid ilmselgelt vanad roostes lobudikud, kus sõites uksed olid lahti ja konditsioneeri polnud ja sellised naljakad pikad pingid olid kahelpool. Bussid olid peaaegu alati puupüsti täis! ja bussijuhid sõitsid nii nagu nad oleksid kohe kohe vormel 1 etappi võitu saavutamas ja tee oli muidugi üherealine, tihti mööda mägist kaljut ja mingit piiret suuremjaolt polnud. Kohe esimesel päeval kui sinna lõunaosasse sõitsime sattusime eriti ralliässast bussijuhi peale..jõudsime siis päris sinna lõuna tippu ja seal on tee eriti kitsas no selline, et kaks väikest autot ka ei mahu kõrvuti sõitma ja nagu ümber nurga keerasime oli teine buss vastutulemas ja pidurite kriginal peatusid mõlemad ninad vastamisi. Passisid seal siis tõtt nii 3min kumbki tagurdama ei tahtnud hakata (tuletame meelde, et tee on marukitsas ja ühel pool on dzungel ja teisel on kaljult alla otse vette) aga no mitte mingit muud varianti polnud ja millegipärast oli siis just see meie buss, see kes seljataga olevat järsku kurvi pidi tagurdades võtma hakkama. Mul oli küll täiega hirmus ja pigistasin silmad kinni aga arvasime, et küllap see on tavaline lugu siin. Kui siis aga mu kõrval olev must tädi risti ette hakkas lööma ja silmad taeva poole podisema siis meil hakkas mõlemal kõhe, et kurat ju siis ei ole ikka nii tavaline värk. Bussijuhile igatahes kiitused sest tagurdas ilusti ja pärast kimas sama hullult edasi.

Nii aga lähme siis nüüd sinna va teise päeva lõppu veel tagasi korra. Sealt kus me päikeseloojangut vaatamas käisime oli vaja võtta buss Victoriasse ja siis Victoriast oli vaja võtte teine buss, et koju saada. Kahjuks jäime me sellest kodubussist maha ja kõige viimaseni oli siis veel poolteist tundi aega. Hakkasime siis mööda linna tuiama lootuses taksot leida. Taksod pidid seal olemas olema küll aga rohkem hotellide territoorium sest taksoga on jube kallis sõita. Kell oli küll alles kaheksa aga õues muidugi täiesti pime ja me siis kõnnime ja kõnnime ja eriti lootustandev ei tundu olukord. Järsku üks auto jääb seisma meie ees ja kohalik kutt pistab pea välja ja küsib kas me oleme eksinud. Morgan siis ütles, et ei me proovime taksot saada, et elame seal ja seal. Kutt ütles, et kuulge ma viin teid ära koju, et mul pole nagunii midagi teha mul on vaba päev.. mõtlesime, et hullem kui see bussisõit ikka olla ei saa ja istusime autosse. Küsisime veel, et palju ta raha tahab aga ta rehmas käega, et pole mingit raha vaja ma ju näen, et te ei saa koju. Igatahes oli tema nimi Jude ja ta on alati Seychellidel elanud ja viimased 14 aastat töötanud kiirabiautojuhina. Ta oli väga tore ja sõbralik ja näha oli, et talle hirmsasti meeldis meile Seychellide kohta rääkida. Lõpuks kui koju jõudsime Morgan ikkagi maksis talle raha ka ja siis ta oli eriti rõõmus veel. 

 Kolmas päev sadas täiega vihma. Hommikul sadas ära, selle vastu meil pold midagi sest saigi pikemalt voodis pikutada. Aga siis oli terve päev pilves ja selline must taevas, et kohe kohe hakkab torm. Ootasime veel natuke aega aga tundus, et ilm paremaks ei lähe nii, et sõitsime bussiga kõige lähemal asuvasse külla Anse Royalesse, et kuskile sööma minna. Leidsimegi eriti mõnus ja hea toiduga ranna resto, kus varikatuse all paduka ajal istusime ja nautisime. Kui padukas ära lõppes läksime randa jalutama ja igalpool kohalikud pidasid pidu (laupäev oli) regge mängis kõvasti ja meri oli nunnusid lokkispeaga lapsi täis ja kõik tantsisid rannas. Käisime ujumas aga et pikutamise jaoks oli ikkagi natuke liiga jahe ja pilvine kobisime koju tagasi. Kolmas päev läkski sellise sellises uimases vihma rütmis ja rohkete uinakutega. 

Neljas päev seevastu oli meie viimane sest lendasime neljanda päeva õhtul kell pool kaksteist tagasi Dubaisse. Hommik oli jälle pilves ja ma juba jõudsin mossitada, et mis krdi ilm aga õnneks meil oli terve päev juba plaanitud ja kaua viriseda ei jõudnud. Pidime juba kell 9 Victorias olema, et paadiga Mahe saarele kõige lähemal asuvaid väiksed saari vaatama minna. Nende vahel on ägedad snorgeldus kohad ka. Palusime oma maja omanikul Brucel soovitada, kust paat rentida ja ta ütles, et ärge muretsege orgunnin ära tuttava kaudu minge lihtsalt kohale ja öelge, et olete minuga. Okei. Nii et meil polnud aimugi, kas lähme grupiga või ei..või suurema paadiga või mis ja kuidas. Hommikul plaanisime veel apteegist läbi käia, et mulle merehaiguse tablette osta. Sellepeale muidugi ei mõelnud, et nii väikses linnas on pühapäeval KÕIK kinni. Nii et ei mingeid tablette. Jõudsime sadamasse ja seal oli paaaaalju rahvast. Käisime registreerisime ennast ära ja onu ütles, et oodake väljas me tuleme kutsume kui teie kapten on siin. Vahepeal läksid kõik teised inimesed suure katamaraani peale ja meie kahekesi jäime sinna istuma. Mina veel tegin nalja, et raudselt see on meie paat..ja näitasin kõiiiige pisipisikesema paadi peale. no pakkuge kas see oligi meie paat! :D muidugi et oli! meie kapten tuli varsti ja kupatas meid sellesse konservi istuma ja minul oli juba ainult sellest mõttest süda paha. Aga seni kuni sõitsime ei olnud nii hull (sõit saarteni kestis kuskil 35min) Vahepeal andis kapten meile saia ja söötsime kalu. Neid oli tõesti ägedaid ja värvilisi ja nad olid kõik väga ahned.

Jamaks läks siis kui kapten paadi väljasuretas sest siis hakkas see konservikarp nii hullult loksuma ja ma olin kohe näost roheline. Õnneks ta ütles, et ma pole esimene ja oli nõus meid ühe väikse saare peale viimane, et sain ennem snorgeldama minekut jalad maha ja enesetunde normaalseks. Snorgeldada oli väga tore kuniks ma nägin täiesti enda kõrval üüüüüli suurt stingrayd. See on see suuuuur lapik ja hirmus kala, ja ta oli vähemalt minu keha suurune ja siis ma hakkasin kartma ja kobisin paati tagasi. Edasi viidi meid ühe natuke suurema saare peale, kus oli meil 3 tundi vaba aega snorgeldada või päevitada või mida iganes ja samal ajal valmistati meile maaaailma parim lõunasöök väikses lobudikus otse rannal. See oli üsna hea bisness neil seal. Mitte  suur turismifirma,kes viib katamaraaniga vaid kõik kohalikud väikeste laevade kaptenid koos on ehitanud väikse väliköögi ja lauad ja värgid sinna saarele. Neil on isegi külmkapp, kust sai õlut ja veini ja vett osta. Igapäev kell 2 saab seal lõunat ja kesiganes siis toopäev kliente ringi veab tuleb selleks kellaks saarele. Nii et peale meie randus seal veel paaditäis hiinlasi (neid ikka jätkub igasse maailma otsa ja nurka) ja paadi täis hispaania turiste ja meie kahekesi oma konservikarbis.

See kõige parempoolne, mis näeb peaaegu välja nagu mänguasi on meie paat :)

See on väliköök kust saabus meie Seychellide parim söögielamus! Niiii palju häid kalatoite ja värskeid salateid!

Ja loomulikult oli meil ka päevaks oma koer, kes meiega ülikaugele merre kaasa ujus kui snorgeldasime ja muul ajal niisama tähelepanu noris. 

Paat tõi meid tagasi kella neljaks ja muud ei olnudki kui kodus üks sietsa teha ja õhtul lennujaama minna. Järgmine päev kontoris oli pisut raske sest lennukis magamine on nagunii selline poolik värk aga igatepidi mõnus minipuhkus ja tahaks juba jälle minna. Peame ikka kasutama ära varianti, et siin elame ja ümberkaudsed kohad kuhu piletid kallid pole kindlasti üle vaatama :)

p.s. üleeile sai mul täis aasta kõrbes! läheb ju nagu linnutiivul see aeg..