Olen juba päevi hoogu võtnud, et seda postitust kirjutada. Ja seekord pole asi ei laiskuses ega ajapuuduses vaid raskuses mõtteid sõnadega väljendada. Ennustan juba ette, et sellest tuleb üks piiiikkkk jutt.
Piisas Dubais olla vaid kuu või kaks kui sain aru, et kõige rohkem elab siin lihttöölisi indias ja pakistanist (kui inglise keeles nimetatakse neid labor workers siis sobib vist eesti keeles lihttööline öelda? ) Esiteks ehitatakse siin koguaeg maju juurde ja teetööd käivad igalpool nii et pole võimalik päevagi mööda saata ilma, et paneksid tähele suurt tööliste arvu igal projektil. Lisaks muidugi kõik need inimesed, kes meie kodu ümber näiteks haljastuse eest hoolitsevad ja muru kastavad, või tänavaid pesevad või sulle tellitud pizza kohale toovad või poes su kilekoti pakivad ja parkas su autot pesevad ja turvamehed jne jne jne. Ja oli ilmselge, et mingit kõrget palka neile inimestele ei maksta. Keskmiselt teenivad näiteks ehitustöölised, kes teevad ka +45kraadiga 12h tööpäevi 150eurot kuus.
Olen juba ammu netist lugenud kogu selle teema kohta. Tegelikult üritatakse, seda teemat siin väga vaka all hoida ja näiteks pannakse vangi või saadetakse maalt välja ajakirjanike, kes sellest liiga palju juttu teevad. Aga googeldades leiab ikka palju artikleid ja infot sest sellist asja pole võimalik üleni varjata. Et põhimõtteliselt on Dubai üles ehitatutud tänu modernday slaveryle. Kõik need sajad tuhanded mehed on pärit kõige vaesematest india ja pakistani osadest, kus neil on suured pered ja vähe tööd. Sellepärast on ka nii paljud nõus tulema siia orjatööle sest see on ikkagi rohkem kui nad kodus oma perele teenida saaks. Kahjuks edasine olukord on üsna nukker. Neile lubatakse head palka ja palju tööd kuid selleks et see kõik saada, tuleb neil ise oma viisa maksta. Tihti nad laenavad ja müüvad maha oma perekonna maad ja kõik varanduse, et ainult see raha kokku saada, lootuses hea palgaga kõik varsti tasa teha. Siia saabudes aga makstakse neile lubatust 3 korda vähem palka ja öeldakse, et kui ei sobi siis osta pilet ja mine koju tagasi. Seda nad keegi lubada ei saa ja niimoodi jääb siia tuhandeid mehi. Muud valikut lihtsalt pole. Alati muidugi ei pruugi tööandja sulle palga numbriga valetada aga siia tulles et tea nad keegi, millistest tingimustes nende edasine elu käib.
Asi läheb veel kurvemaks. Nad elavad siin kõik linnast väljas, silma alt ära. Kuna siia sissetoodud tööliste majutuse eest vastutab firma, kes nad toob siis ega nad ei taha sellepeale ju raha raisata. Kõik need mehed elavad labor campides (ehk töölis laagrites). Need on kuivkäimlatega ilma konditsioneerita kõige odavamatest materjalidest ehitatud uberikud, kus ühe pisikeses toas on tihti 6 meest üksteise otsas. Kuigi kõik see on seadusega keelatud siis tegelikult ei viitsi keegi eriti midagi selle vastu ette võtta. Aegajalt käib keegi laagreid kontrollimas ja suurfirmale tehakse trahv näiteks sest kuivkäimlad ajavad nii üle, et on lekkinud inimeste elumajade ette. Firma maksab trahvi ära ja nende meeste jaoks läheb elu täpselt samamoodi edasi. Napilt jätkub raha söögi jaoks sest kõik mis vähegi koguda suudetakse tuleb peredele saata. Ja nii nad töötavad aastaid sellejaoks, et maailma saaks näha, et Dubai on ikka üks La La Land ja fänsi imedemaa, kus on suured majad ja uhked hotellid ja igaühel oma koduabiline.
Miks ma sellest kõigest nüüd lõpuks kirjutan on seotud eelmise neljapäevaga. Ma olen nende inimeste olukorrast mõelnud siin juba kuid ja kui kuulsin, et siin on üks suur heategevuslik organisatsioon, mis aitab just neid samu lihttöölisi asusin kohe nende tegemisi jälgima. Eelmine nädal oli nende facebooki lehel suur üleskutse vabatahlikele. Nad olid kokku otsinud sponsoreid, kes annetasid vajalike asju ja neljapäeva õhtul vajati inimesi, kes abipakke sorteerida ja pakkida aitaks. Kokku oli plaanis pakkida 5000 kasti, kus on sees elu hädavajalikud hügieenitarbeb, riided, süüa jne. Kastide pakkimist alustati kell 21 õhtul ja üritus ise pidi kestma kella 3 öösel. Meie registreerisime ennast kell 23 algavasse vahetusse koos Morgani ja minu siinsete sõprade Anne ja Barbaraga. Kui sinna jõudsime tuli välja, et vabatahtlike oli nii palju (10 000 inimest oli õhtu jooksul sealt läbi käinud) et ettenähtud 5000 pakki on juba koos. Edasi pakkisime kõik järelejäänud vahendid kokku ja nii sai kokku veel peaaegu 5000 pakki. Nüüd tekitati inimketid, kes andsid neid pakke käest kätte kuni õues ootavate suuuuurte veoautodeni. Läks mitu tundi ennem kui kõik 16 (!!) 7tonnist veoautot täis said. Edasi läks enamus inimesi koju aga kes soovisid said minna appi laagritesse pakke kohale toimetama. Kell oli siis umbes 2 öösel kui laagrite poole sõitma hakkasime. Ainult 30min sõitu fänsidest jahtidest ja miljonitärni hotellidest ja jõudsime kohale. Järjest kõrvuti on maja maja kõrval, kõik erinevate firmade labor campid..kõik haisvad ja hämarad ja lagunenud. Ja tuhanded ja tuhanded mehed, räbalates riietes ja higised ootamas neid abipakke. Selles laagrite compoundis kus meie käisime elab üle 10 000 mehe! Meie olime veoauto sees ja andsime siis üle ääre neid pakke kätte tuhandetele tõuklevatele meestele, kes meeleheitlikult kõiki neid asju vajavad.
Läksin sinna väga kindla meelega, et ma tean et neil on raske aga ma ei hakka seal vesistama või kurvastama aga päris keeruline oli ennast tagasi hoida. Eriti kui korduvalt tulevad su juurde täiskasvanud mehed silmanurgas pisar ja tahavad su kätt suruda..ise korrutades thank you mam thank you mam than you so much. Eks asi oli muidugi päris hirmus ka sest kujutage ise ette kuiiii palju mehi korraga seal tõukles. Seni kuni veoauto uksi lahti ei tehtud tekitasid nad maailma kõige korralikumaid kilomeetri pikkuseid järjekordi aga kohe kui midagi jagama hakati oli paras kaos. Ja ma ei saa neid kuidagi sellest süüdistada kui nägin mismoodi nad aastast aastasse elama peavad. Kõik see toimus õues ja kraadi oli +35. Lõpuks kui kell sai 5:30 hommikul me ei jaksanud enam ja tulime koju. Kolm veoauto täis oli veel maha laadimata aga õnneks jätkus vabatahtlike ka nii vara hommikul. Morgan sai sõbraks ühe india automehhanikuga, kes on laagris juba 3 aastat elanud ja pole kunagi oma tütart näinud sest see sündis siis kui isa juba Dubai sheikide autosid parandas. Elias kutsus meid korduvalt oma tuppa teed jooma ja tahtis teada, millega meie tegeleme jne. Enamus neid mehi tunneb päevast päeva, et nad on tühjad kohad. Kui natuke tähelepanelikumalt tänaval vaadata näed kuidas inimesed käivad neid mööda ilma silma vaatamata sest, kes siis tahab mõelda sellele, et sinu oma luksuskorteri kõrval töötavad mehed, kes endale midagi lubada ei saa. Nii et peaaegu samapalju kui neid pakke tahtsid mõned mehed lihtsalt suhelda või oma inglise keelt harjutada või rääkida oma naistest ja lastest.
Missiis, et ma koguaeg teadsin, et on olemas töölislaagrid ja neil ei ole elu siin sugugi kerge siis päevast päeva näen ma neid enda ümber ju vormiriietuses. Meie kodupoes on üks nii tore alati rõõmsa olemisega poiss, kes puuvilju kaalub mu jaoks ja kellega ma püüan paar sõna juttu rääkida. Meie maja turvamees, alati valges särgis ja viigipükstega töö riietes, alati naeratav ja lehvitab ja hoiab mulle ust lahti, elab ka sellises laagris. Ma teadsin seda ennem ka aga nüüd kui ise nägin, milline nende elu on peale tööpäeva ei saa ma seda peast välja. Kui ma siin elan siis võlgnen neile vähemalt nii palju, et vaatan igale muruniitjale silma ja teretan teda ja annan igale inimesele, kes mu pizza toob või bensiinipaagi täidab jootraha. Ma igapäev ikka mõtlen selle neljapäeva öö peale ja kindlasti püüan tulevikus veel vabatahtlikuna kuidagi abiks olla. Väga väga eye opening ja humbling experience oli!
Kohe siia kolides tuli meile koju elektrik, kes pidi mingid ühendused ära parandama. Morgan hakkas temaga juttu tegema ja ta ütles, et elab siin juba 4 aastat ja ta pere ja naine on kodus ootamas. Kurva häälega võttis ta oma jutu kokku nii.. No wife No life! Morgan küsis, millal ta viimati oma naisega rääkida sai ja ta ütles et 8 kuud tagasi sest ta ei saa osta kõnekrediiti, et nii kaugele helistada ja kui töö telefoni pealt helistab tehakse kohe suured trahvid. Sellepeale Morgan andis talle oma telefoni ja ütles, et mine helista oma naisele ja tervitada teda meie poolt ka. Onu helistas ja rääkis 15min ja kui telefoni tagasi andis hakkas nutma ja lubas et ta saadab kõik õnnistused Morganile nüüd.
Nii, et pole vaja isegi kuskile kaugele vaadata. Ainult õige natukene küünega seda kulda ja glamuuri, millega Dubai muljetavaldada püüab maha kraapida ja näed, mis välja tuleb. Kahju ainult et, iga naeruväärselt rikas sheik tahab pigem ülekullatud vetsupotti oma jahile kui asju siin riigis muuta aga eks elu läheb edasi.
How incredibly lucky we are to have born where we did!?
