Seychelles vol 2

Räägime siis edasi, mis me veel Seychellidel tegime. Kohe tuli meelde üks seik, mis eelmises loos kirjutamata jäi. Võibolla panite tähele, et muudkui räägin, et sõitsime bussiga sinna ja bussiga tänna ühesõnaga bussis veetsime palju aega sellepärast oleks vaja ka natuke seletada kuidas see bussisõit seal käis. Bussid olid ilmselgelt vanad roostes lobudikud, kus sõites uksed olid lahti ja konditsioneeri polnud ja sellised naljakad pikad pingid olid kahelpool. Bussid olid peaaegu alati puupüsti täis! ja bussijuhid sõitsid nii nagu nad oleksid kohe kohe vormel 1 etappi võitu saavutamas ja tee oli muidugi üherealine, tihti mööda mägist kaljut ja mingit piiret suuremjaolt polnud. Kohe esimesel päeval kui sinna lõunaosasse sõitsime sattusime eriti ralliässast bussijuhi peale..jõudsime siis päris sinna lõuna tippu ja seal on tee eriti kitsas no selline, et kaks väikest autot ka ei mahu kõrvuti sõitma ja nagu ümber nurga keerasime oli teine buss vastutulemas ja pidurite kriginal peatusid mõlemad ninad vastamisi. Passisid seal siis tõtt nii 3min kumbki tagurdama ei tahtnud hakata (tuletame meelde, et tee on marukitsas ja ühel pool on dzungel ja teisel on kaljult alla otse vette) aga no mitte mingit muud varianti polnud ja millegipärast oli siis just see meie buss, see kes seljataga olevat järsku kurvi pidi tagurdades võtma hakkama. Mul oli küll täiega hirmus ja pigistasin silmad kinni aga arvasime, et küllap see on tavaline lugu siin. Kui siis aga mu kõrval olev must tädi risti ette hakkas lööma ja silmad taeva poole podisema siis meil hakkas mõlemal kõhe, et kurat ju siis ei ole ikka nii tavaline värk. Bussijuhile igatahes kiitused sest tagurdas ilusti ja pärast kimas sama hullult edasi.

Nii aga lähme siis nüüd sinna va teise päeva lõppu veel tagasi korra. Sealt kus me päikeseloojangut vaatamas käisime oli vaja võtta buss Victoriasse ja siis Victoriast oli vaja võtte teine buss, et koju saada. Kahjuks jäime me sellest kodubussist maha ja kõige viimaseni oli siis veel poolteist tundi aega. Hakkasime siis mööda linna tuiama lootuses taksot leida. Taksod pidid seal olemas olema küll aga rohkem hotellide territoorium sest taksoga on jube kallis sõita. Kell oli küll alles kaheksa aga õues muidugi täiesti pime ja me siis kõnnime ja kõnnime ja eriti lootustandev ei tundu olukord. Järsku üks auto jääb seisma meie ees ja kohalik kutt pistab pea välja ja küsib kas me oleme eksinud. Morgan siis ütles, et ei me proovime taksot saada, et elame seal ja seal. Kutt ütles, et kuulge ma viin teid ära koju, et mul pole nagunii midagi teha mul on vaba päev.. mõtlesime, et hullem kui see bussisõit ikka olla ei saa ja istusime autosse. Küsisime veel, et palju ta raha tahab aga ta rehmas käega, et pole mingit raha vaja ma ju näen, et te ei saa koju. Igatahes oli tema nimi Jude ja ta on alati Seychellidel elanud ja viimased 14 aastat töötanud kiirabiautojuhina. Ta oli väga tore ja sõbralik ja näha oli, et talle hirmsasti meeldis meile Seychellide kohta rääkida. Lõpuks kui koju jõudsime Morgan ikkagi maksis talle raha ka ja siis ta oli eriti rõõmus veel. 

 Kolmas päev sadas täiega vihma. Hommikul sadas ära, selle vastu meil pold midagi sest saigi pikemalt voodis pikutada. Aga siis oli terve päev pilves ja selline must taevas, et kohe kohe hakkab torm. Ootasime veel natuke aega aga tundus, et ilm paremaks ei lähe nii, et sõitsime bussiga kõige lähemal asuvasse külla Anse Royalesse, et kuskile sööma minna. Leidsimegi eriti mõnus ja hea toiduga ranna resto, kus varikatuse all paduka ajal istusime ja nautisime. Kui padukas ära lõppes läksime randa jalutama ja igalpool kohalikud pidasid pidu (laupäev oli) regge mängis kõvasti ja meri oli nunnusid lokkispeaga lapsi täis ja kõik tantsisid rannas. Käisime ujumas aga et pikutamise jaoks oli ikkagi natuke liiga jahe ja pilvine kobisime koju tagasi. Kolmas päev läkski sellise sellises uimases vihma rütmis ja rohkete uinakutega. 

Neljas päev seevastu oli meie viimane sest lendasime neljanda päeva õhtul kell pool kaksteist tagasi Dubaisse. Hommik oli jälle pilves ja ma juba jõudsin mossitada, et mis krdi ilm aga õnneks meil oli terve päev juba plaanitud ja kaua viriseda ei jõudnud. Pidime juba kell 9 Victorias olema, et paadiga Mahe saarele kõige lähemal asuvaid väiksed saari vaatama minna. Nende vahel on ägedad snorgeldus kohad ka. Palusime oma maja omanikul Brucel soovitada, kust paat rentida ja ta ütles, et ärge muretsege orgunnin ära tuttava kaudu minge lihtsalt kohale ja öelge, et olete minuga. Okei. Nii et meil polnud aimugi, kas lähme grupiga või ei..või suurema paadiga või mis ja kuidas. Hommikul plaanisime veel apteegist läbi käia, et mulle merehaiguse tablette osta. Sellepeale muidugi ei mõelnud, et nii väikses linnas on pühapäeval KÕIK kinni. Nii et ei mingeid tablette. Jõudsime sadamasse ja seal oli paaaaalju rahvast. Käisime registreerisime ennast ära ja onu ütles, et oodake väljas me tuleme kutsume kui teie kapten on siin. Vahepeal läksid kõik teised inimesed suure katamaraani peale ja meie kahekesi jäime sinna istuma. Mina veel tegin nalja, et raudselt see on meie paat..ja näitasin kõiiiige pisipisikesema paadi peale. no pakkuge kas see oligi meie paat! :D muidugi et oli! meie kapten tuli varsti ja kupatas meid sellesse konservi istuma ja minul oli juba ainult sellest mõttest süda paha. Aga seni kuni sõitsime ei olnud nii hull (sõit saarteni kestis kuskil 35min) Vahepeal andis kapten meile saia ja söötsime kalu. Neid oli tõesti ägedaid ja värvilisi ja nad olid kõik väga ahned.

Jamaks läks siis kui kapten paadi väljasuretas sest siis hakkas see konservikarp nii hullult loksuma ja ma olin kohe näost roheline. Õnneks ta ütles, et ma pole esimene ja oli nõus meid ühe väikse saare peale viimane, et sain ennem snorgeldama minekut jalad maha ja enesetunde normaalseks. Snorgeldada oli väga tore kuniks ma nägin täiesti enda kõrval üüüüüli suurt stingrayd. See on see suuuuur lapik ja hirmus kala, ja ta oli vähemalt minu keha suurune ja siis ma hakkasin kartma ja kobisin paati tagasi. Edasi viidi meid ühe natuke suurema saare peale, kus oli meil 3 tundi vaba aega snorgeldada või päevitada või mida iganes ja samal ajal valmistati meile maaaailma parim lõunasöök väikses lobudikus otse rannal. See oli üsna hea bisness neil seal. Mitte  suur turismifirma,kes viib katamaraaniga vaid kõik kohalikud väikeste laevade kaptenid koos on ehitanud väikse väliköögi ja lauad ja värgid sinna saarele. Neil on isegi külmkapp, kust sai õlut ja veini ja vett osta. Igapäev kell 2 saab seal lõunat ja kesiganes siis toopäev kliente ringi veab tuleb selleks kellaks saarele. Nii et peale meie randus seal veel paaditäis hiinlasi (neid ikka jätkub igasse maailma otsa ja nurka) ja paadi täis hispaania turiste ja meie kahekesi oma konservikarbis.

See kõige parempoolne, mis näeb peaaegu välja nagu mänguasi on meie paat :)

See on väliköök kust saabus meie Seychellide parim söögielamus! Niiii palju häid kalatoite ja värskeid salateid!

Ja loomulikult oli meil ka päevaks oma koer, kes meiega ülikaugele merre kaasa ujus kui snorgeldasime ja muul ajal niisama tähelepanu noris. 

Paat tõi meid tagasi kella neljaks ja muud ei olnudki kui kodus üks sietsa teha ja õhtul lennujaama minna. Järgmine päev kontoris oli pisut raske sest lennukis magamine on nagunii selline poolik värk aga igatepidi mõnus minipuhkus ja tahaks juba jälle minna. Peame ikka kasutama ära varianti, et siin elame ja ümberkaudsed kohad kuhu piletid kallid pole kindlasti üle vaatama :)

p.s. üleeile sai mul täis aasta kõrbes! läheb ju nagu linnutiivul see aeg..

mini vacation- Seychelles vol 1

no viimane aeg on nüüd küll teile reisi muljeid rääkida sest ammugi juba uued asjad juhtuvad ja mina ei saa ega see seda postitust kirjutatud. Seychelles oli mõõõõõõõõnus..mõistagi! Hakkame siis algusest peale. Lendasime Dubaist välja pool kolm öösel ja Seychellidel olime juba pool seitse hommikul. See tore mees kelle aiamajakest me rentisime tuli meile lennujaama vastu( koha leidsime airbnb.com leheküljelt..uus lemmik asi on seal surfata ja ägedaid ööbimis kohti leida) Kuigi algne plaan oli et magama ei lähe siis oma peatuspaika jõudes oli voodi nii ahvatlev, et me ikkagi magasime kolm tundi mõnuga. See oli meie väike nunnu pesa..

See oli pisike aiamajake ühe laheda lõuna aafrika perekonna hoovis. Nende maja oli eemal ja ümber oli suur natuke metsik aed ja ühes nurgas siis asus meie maja, täiesti oma väikse terrassiga. Sada korda soovitan seda kohta. Esiteks juba sest see asub saare täiesti teises otsas kui kõik turisti kohad ja suured resortid..nii et kodu lähedal randades ei olnudki peaaegu mitte kedagi. Lisaks on Seychellidel väljas söömine ulme kallis ja see, et meil oma pisike köök oli tähendas et hommikul ja õhtusöögid tegime kõik kodus ja väga super oli. 

Olgu kohe öeldud, et omanikel oli 7 koera (my kind of people :D !) ma seda uudist kuuldes olin peaaegu rohkem rõõmus kui ilusaid randu nähes.. ja need kutsid käisid muudkui tähelepanu norimas.  Kaks olid mu suurimad sõbrad kui hommikul hoovis kohvi jõin:

Igatahes magasime oma powernapi ära ja otsustasime kodu ümbruses ehk ida ja lõuna osa Mahe saarest vaadata. Seychellid koosnevad kokku 115 saarest aga meie olime oma 4 päeva ainult sellel suurimal Mahe saarel, kus asub ka pealinna Victoria ( Victoria on maailma kõige väiksem pealinn!). Okei selleni jõuame veel, esimene päev aga istusime bussi peale ja läksime otsima paradiisi randu.

Kõigepealt muidugi tegime kiire lõuna ja õlle ühes teeäärses kohvikus. Kohalik SeyBrew õlu oli meil selle minipuhkuse lemmikjook :) ja siiiiis jalutasime randa, kus polnud mitte ühtegi teist inimest peale meie! kui mõnus algus üldse saab olla puhkusele:

Esimese päeva plaan oligi meil lihtsalt ujuda ja päevitada ja pikutada ja päevitada ja ujuda. Seychellidel muide on kohutavalt palju koeri..selliseid pool hulkuvaid..enamusel on kuskil kodu taoline asi aga peamiselt nad siiski jooksevad vabalt ringi ja nuruvad pai ja süüa turistidelt ja ujuvad meres ja on hirmus sõbralikud kirbukotid :) Esimene nunnu haakus meile külge tollel rannal ja chillis meie kõrval magada kaks tundi. Kuna meil midagi peale vee talle pakkuda polnud siis varsti ta läks põnevamaid inimesi otsima.

 Õhtul käisime kohalikus poes, et midagi süüa osta ( ja koeratoitu, et mul oleks ikka kotis olemas maiust pakkuda järgmistele sõpradele :). Toidupoes käimine oli alguses üks imelik kogemus. Ilmselgelt oleme me siin Dubais valikutega täiesti ära hellitatud aga poed olid sellised auk seinas, naljakas supermarket silt rippumas aga sees on neli riiulit, natuke konserve ja alkohol. Alguses ei osanud kohe mitte midagi osta peale munade ja nuudlite. Väiksemates poodides (ja meie lähedal suuremaid ei olnudki) ei müüda näiteks ei juurvilju ega puuvilju ega juustu ega vorsti. Hiljem saime aru, et asi on vist selles, et igasuguseid asju (mida just saarel kasvatada ei saa) on väga keeruline sinna transportida ja sellepärast saab maa poest osta ainult konserve jms mis kaua säilib. Saia õnneks müüdi ja sellepärast sõimegi esimene õhtu muna ja saia ja pähklivõid. Kell 8 õhtul oli kott pime ja et me elasime siiski rohkem nagu maal siis mitte ühtegi valgustust polnud ja oma ninaette ka ei näinud..läksime üsna vara magama sest suur plaan oli järgmine päev matkarada koseni ette võtta.

Magasime 13h jutti, nii et puhkuse tunne oli küll kohe. Teine päev oli siis Morgani sisustada sest mina sain oma ranna pikutuse päeva juba kätte. Meil oli üks tore kaart (mis hiljem selgus oli küll rohkem nagu kellegi idee tasandil visand Mahe saarest kui päris kaart) ja Morgan seda lugedes ütles, et hakkame aga jalutama pole nii kaugel see tee, kus saame mäkke keerata ja matkarada alustada. Hakkasime aga mööda ainsat autoteed kõndima (kõnniteed ei eksisteeri mujal kui pealinnas) ja mina muudkui istusin ühe ja teise kivi otsa et ikka Morgan rohkem pilte teeks :)

See oli muide koolimaja. Meenutas mulle vanglat sellepärast tegin pilti..nüüd pilti vaadates mõtlen, et vast oleks võinud lihtsalt veel randu pildistada :D

Aa ja kõik need "supermarketid" olid sellised:

Igatahes kõnnime juba ülikaua lauspäikese käes ja kuidagi kaardi peal vaadatud koht ei tule ega tule. Siis saime aru, et väga umbes on need mõõtühikud seal kaardil ja küsisime ühe kohaliku käest, kuidas saada sinna kus vaja. Tema hakkas naerma ja ütles, et see on niiiiii kaugel minge bussiga aga Morgan ei tahtnud ja ma tahtsin ka tugev tüdruk olla ja mitte viriseda nii, et kui tema ütleb, et kõnnime siis kõnnime. No kõndisime siis, kuni olime seal kohas kus kaardil näitas, et nüüd minge mäest üles ja siis millaski hakkab matkarada pihta, mis lõppeb kose juures. Mägi oli päris järsk ja kahel pool teed oli selline piiisikene küla. Kõnnime ja kõnnime ja majad lähevad järjest lobudikumaks ja haisema hakkab asi varsti ja veel koledamaks ja prügisemaks läheb ja meie ikka kõnnime ja igal pool on pooleldi majast väljas lamavad purjus onud ja suitsetavad kambakesi ja meie ikka kõnnime( suht järsk tee on mööda mäge, nii et hing on kergelt kinni juba nüüdseks). Lõpuks saavad majad otsa ja ma siis julgen piiksatada, et Morgan ma arvan, et see pole õige tee. Morgan oli nõus. Oleme selleks hetkeks jõudnud kolme külameheni, kes pudelist kell 12 hommikul kollakas halli jooki joovad ja täiesti purjus on. Morgan küsis siis neilt kuidas sinna kose juurde saab, nad läksid väga äksi täis, et turistid nendega räägivad. Üks võttis maast suuuuure roostest machete ja hakkas näitama ühte ja teise suunda, kus võibolla on kosk. Nad olid kõik väga sõbralikud meiega aga ma pilti ikka ei julgenud teha sellest roostes mõõgaga vehkivast mustast onust. Igatahes siis nad nägid Morgani tattoosid ja olid kõik nagu krapsti püsti ja imetlesid neid. Näitasid meile oma nõela ja tindiga naha sisse toksitud ( TuPac ja süda selle all ja muud taolised kunstiteosed) ja arvasid, et me vist ikkagi siit edasi minnes jõuame ainult dzunglisse aga mitte koseni. Kõmpasime alla tagasi ja läksime bussi peale, et leida matkatee nr.2.

Hiljem saime teada, et natuke wrong side of Seychelles oli see kahele noorele valgenahale uitamiseks ja seal nad vaevalt eriti turiste näevad. Üleüldse on alko ja narkoga pahad lood ja lähevad need lood kahjuks aina hullemaks seal. Ja ma ei räägi mingist kanepi joindist vaid heroiin kahjuks pidi noori seal muudkui rajalt maha võtma. Töötus tase on ka kõrge..päeval igalpool vedeles noori ja vanu mehi lihtsalt chillimas ja õlut joomas. Kohe imelikult palju oli neid! Ma ei teagi, mis me Morganiga ootasime aga kuidagi ei arvanud, et seal nii aafrika on (kuigi see ju ongi aafrika külje all) aga vahepeal oli üldse tunne, et Jamaical oled sest koguaeg regge mängis ja palju rastafari välimusega onusid.

Nii edasi siis läksime bussi peale ja sõitsime Cascade kus rada nr2 mis kose juurde viib algama oleks pidanud. Meie kaardi järgi vähemalt. Bussipeatuses küsisime kohaliku käest kas see rada viib koseni, ta kinnitas uljalt, et muidugi viib ja hakkasime jälle ronima mööda järsku teed üles. Nagu arvata võite ei viinud ka see tee kuhugi ja peale mõnda aega oli tee otsas ja koske ei kuskil. Morgan hakkas ka selleks ajaks juba isu kaotama ja otsustasime et lähme siis parem vaatama Victoria üle sest matkamisest ei tule midagi välja (olime väsinud ka selleks ajaks sellest "matka alustamisest") Paar pilti, mis tee peal tegin:

Victoria on tõesti pisike linn. Aga käisime turul ja saime värskeid juurvilju ja suuremast poest veel ühtteist süüa ostetud. Seljakott nodi täis läksime jälle bussi peale, et üle vaadata saare lääne osa, kus asuvad kõige sinisema veega rannad aga samas ka Kepinski ja Hilton ja muud igavad suurhotellid. Nagu arvata võis oli seal paaaalju rohkem turiste aga me läksime eesmärgiga päikeseloojangut vaadata ja kahjuks valida ei antud kuhu me tahame, et päike loojub. Nii et ostsime õlled kaasa ja mõnnatasime rannas. Mõned pildid veel teise päeva õhtust ja viimased kaks päeva tulevad eraldi postituses :) pai

p.s. Morgan arvab, et tal on kohutavalt hea päikese taluvus..ja sujuvalt unustab, et ta on rootslane aka põhjamaalne ja põleb ära nagu väike vähk. Ma ei viitsi ka alati ema mängida ja sundida teda kreemi kasutada nii,et iga puhkus esimese päeva õhtuks on ta tulipunane ja järgnevad päevad valutab ja ajab nahka. Lootusetu juhtum! 

11 kuud ja 2 päeva

Okouu kohe peaaegu, et varsti on ju aasta juba siin liivakastis elatud. Imelik, et niiii kiiresti on läinud. Samas aasta pole nii pikk aeg ka, naljakas oli kui ükspäev koosolekul boss tutvustas mind, et this is my project manager Laura she has been working for me for almost 2 years now. Pärast küsisin, et mis sa tahtsid mind natuke tähtsamalt kõlama panna või miks sa ühe aasta juurde lisasid ja siis tuli välja, et ta arvaski et varsti juba kaks aastat töötan ta jaoks..haahaha ..ja oli täiega hämmingus, et pole aastagi veel. Esimene event oli ju Boat show ja see oli veebruari lõpus eelmine aasta.

Muidu on asjad mul üsna töises rütmis liikunud. Järgmine nädal on Royal Salute polo võistlus millega seoses korraldame kõigepealt kolm õhtut järjest private Royal Salute dinner partysid ja 25jan on siis Polo Day, kus on meie teha Royal Saluti vip box ja kogu ürituse afterparty. Kibekiire töö käib ja nii palju asju on veel lahtised kuigi veits nagu võiks juba korras ja tehtud olla. Muidu õnneks see on suhteliselt lihtne event võrreldes eelnevatega sest dinnerid on korraga ainult 36 inimesele ja sellisene low key, väike live music ja hea söök ja viski aga mitte mingit suurt produktsiooni ja asjatamist. Kuigi vaatasin siin guestlisti ja külla tuleb näiteks endine nigeeria asepresident. Tähtsad onud nagu ikka :)

Kuna midagi marupõnevat polegi juhtunud pean teile kohe oma kõige parema uudise teatavaks tegema. Kaalusime ja vaagisime siin Morganiga, et niiiii tahaks kuskile reisile, et tegelt me polegi koos käinud kuskil juba nii kaua. Alati kui puhkus siis tuleme Eestisse ju ja muidu tööl koguaeg. Üks õhtu otsisime ja googeldasime 3 tundi erinevaid lennupileteid ja ideid ja järsku oli selge, et peame ikka minema. Leidsime Emirates lennufirmast üsna hea hinnaga piletid ja Airbnbst eriti äge väikse stuudio korteri, mida rentida- Seychelles it is!! :) Ma alguses muidugi põdesin täiega, et kuidas ma küsin töölt ära kui olen just kaks nädalat puhkusel olnud. Aga siis mõtlesin, et ei saa olla selline hädine ja kui ei saa ära ei saa ja thats the worse that can happen kui küsin. Plaanisime reisi just nii, et kõigepealt saan polo nädalal eriti super tubli olla ja siis järgmine nädalavahetus peale seda läheksime. Töölt võtan vabaks ainult kaks päeva nii, et tegelt ju hullu pole ja boss tavaliselt peale intensiivset eventi annab nagunii vaba päeva mulle. Nii, et lähme 31jan-3veb Seychellidele!! Olen üüüüüber excited..mitte isegi, et ilusad rannad on sest siin on ka ju liiva vaid et seal niiii äge loodus on. Roheline ja võimas. Morgan vaatas juba netist välja erinevaid matkaradu ja oli väga üllatunud, et ma ei hakanudki kohe vinguma, et miiiiiiis matkama. Snorgeldama tahaks ka kindlasti jõuda sest seal on palju neid suuri ägedaid kilpkonni ja neid me nägime Tais ainult vilksamisi. Ühesõnaga loeme päevi :)

Ja eriti äge on, et peale reisi saan hakata päevi lugema kuniks emme ja Kaire külla tulevad. Nad on siin juba veebrari lõpus! Loodan, et ilm on ikka sama ilus kui eelmine aasta veebruaris sest olgu saladuskatte all öeldud..praegu on TÄIEGA külm! Tänase päeva kõige soem hetk oli keskpäeval ja siis oli +21. Öösel lubab hoopiski ainult +10. Aga järgmine nädal tundub, et lähen jälle soemaks ja on +27 ringis (öösiti siis +16 umbes). Eks me oleme siin vist nüüd rohkem ära harjunud ka kliimaga ja karta on, et see talv tundub külmem kui eelmine aasta kui otse Eesti -32 pakasest sai tuldud. Aga et Kaire nüüd liiga muretsema ei hakkaks, et päevitada ei saa siis tavaliselt on veebruari average high +25kraadi ja märtsi oma +28 nii, et bikiinid ikka kindlasti kotti :)

Lähen nüüd Mate'ga pikale ringile ja peale seda sätin ennast Teresaga dinnerile. Morganil on täna mingi tööpidu ja me lähme Teresaga ühte uut seafood restot proovima.

tsutsufrei :)

kasskoer Yalla mängib palliga :)

Laupäev pildis

Meie uus lemmik laupäeva hommikune tegevus on Ripe turul chillimine. Ripe on orgaaniliste toodete ja high end käsitöö turg, mis igal laupäeval eriti armsas siseõues püsti pannakse. Õue ümber on galeriid ja funkyd vanakraami poed. Kobime tavaliselt kella 11ks sinna ja joome kohvi ja sööme päikse käes ja vaatame inimesi ja eriti mõnus algus päevale on alati garanteeritud.

Õhtul käisime sõprade juures dinneril ja nende rõdult avanenud vaatest teile ka üks pilt.

Nüüd ma asjatan tööd teha. over and out.

6 päeva pärast 11 kuud kõrbes

Back in the sandpit. Esiti jäin loomulikult kohe täiega haigeks kui Eestist tagasi jõudsime. Ei teagi, kas see uus aasta lögane ilm ja et oli ikka vaja õue raketti lasta või lihtsalt ei olnud enam vähe jahedamaga harjunud aga igatahes palavik ja nohu ja köha ja kõik jutud. Nii palju vedas, et kuna mu boss oli minust veel 4 päeva kauem puhkusel siis ta ütles, et võta vabalt ja ravi ennast, et tule tööle alles siis kui ma ka tagasi. Nii ma siis kössitasin teki all esimese päeva aga teisel päeval oli vaja ikka bassu äärde natukeseks päevitama ronida ja siis tagasi voodisse. Kolmandal käisime juba Diana ja Keniga õhtussöömas ja muljetamas aga neljas päev näitas, et liig vara hakkasin ringi trallima ja olin uuesti siruli.

Tagasi jõudsime võrdlemisi valutult. Kodus olime kuskil kella 3 paiku öösel. Morgan vaeseke pidi aga järgmine hommik kohe tööle minema. Läksime siis ruttu ruttu voodisse ära aga und muidugi kumbalgi ei tulnud poolteist tundi, sest terve lennu olime ju poolunes olnud. Lõpuks kui kuskil poole viie paiku magama jäime ärkasime kell 6:30 imeliku linnulaulu peale. Ja see oli niiiiiii valju nagu keegi vilistaks sulle kõrva. Panin läbi une akna kinni ja läksin voodisse tagasi ja ikka oli niiii kõva siristamine. Morgan ärkas ka üles ja passisime üksteisele otsa, et mis see nüüd on siis? Lõpuks tuterdasin pea paks ja jäin- just- haigeks värin sees elutuppa ja rõdul istus selline tüüp ja muudkui kisas:

??

Ma ei saanud üldse aru, et mismoodi see nüüd võimalik on? Ja mida rohkem ma seal passisin seda lähemale tüüp tuli ja pani pea viltu ja muudkui uudistas. Tegin rõdu ukse lahti ja läksin õue ja papugai ikka ära ei lennanud, istus hoopis mu pesukuivatus resti peal ja sopsutas sulgi endal mugav nägu peas. Kui mina seal istusin oli ta vähemalt vait nii, et passisin seal oma 30min temaga tõtt sest nii väga tahtsin, et Morgab magada saaks. Korra ta proovis ära lennata ja lendas vastu klaasist rõdupiiret, siis ma hakkasin juba muretsema, et misasjaaaa kui ta haige on või vigastatud siis ma pean ju ta arstile viima ja üleüldse ma ei taha endale papagoid!!!Lõpuks kui Morganil äratuskell helises siis kobisin tuppa tagasi ja läksin voodisse. Mõne minuti pärast lendas mu uus sõber ka minema. Ennem jättis rõdule veel paar hunnikut ja ühe pika pika halli sabasule :) sellised Ace Ventura lood teile!

Edasi lähme ikka loomalainel, kuidas siis muidu :D Sest minul ja Matel ja Yallal oli esmaspäeval photoshoot Good Housekeeping Middle Easti jaoks. Mate muidugi lummas nii ajakirjaniku kui fotograafi ja istus neil kordamööda süles ja oli üleüldse his charming self aga Yalla pidin sabapidi teki alt välja tirima ja poolvägisi süles hoidma sest ta ei olnud külalistest üldse vaimustatud. Muidu pildi peal jäid mõlemad väga ilusad. Diana oli nii armas, käis ennem meil ja tegi mind ilusaks nii, et särasime kolmekesi üksteise võidu :) Leidsin selle ajakirjaniku instagrammist ühe backstage pildi ka :)

Muidu artikkel tuleb veebruari ajakirjas. Aga okei meil käivad täistuuridel ettevalistused Royal Salute polo cupiks, mis on kahe nädalapärast. Peangi jooksma Satwasse kangapoode läbi kammima ja mingi odava õmbleja leidma, kes meile diivani katted valmistaks.

Selline huvitav asi ka, et tundub külm hakkab inimesi Eestist minema ajama. Olen ühe nädalajooksul saanud neli erinevat kirja vähem ja rohkem tuttavatelt inimestest, kes kõik kaaluvad Dubaisse elama/tööle tulemist ja küsivad nõu. Uuel aastal uued plaanid vist kõigil.

Üks hea uudis on veel. Tunnen peale tulemas kirjutamis inspiratsiooni ja loodan sellel lainel püsides jälle regulaarsemalt blogima hakata, et ärge mind siis päris maha kandke ja käige ikka teised ka siin Tere ütlemas mitte ainult mu armas Helen ja emme :*

musid kallid

L. 

Mate & Yalla superstaariks!

No mul oli eile niii naljakas ja minu jaoks sürr kirjavahetus, et kopeerin ta teile siia ja saate ka lugeda! Kirjutajaks on mu bossi eks girlfriend kellega ma paar korda olen kohtunud ja kes töötab ajakirja Good Housekeeping Middle East.

Hey Laura!

How you doin? 

I just wanted to get in touch regarding a feature we are planning for our February edition of GHK, as i think you would be perfect! 

We are planning to feature 5 different people living in Dubai, showcasing 5 different kinds of love; for example 'mother/daughter',

'husband/wife', 'sisters', 'best friends' etc. And we were wondering if you would be interested in being featured to talk about your

love for your pets (a very important kind of love too!). It would involve a photo shoot at your home, at the beginning of Jan and

a quick q+a that we would email to you. The photo shoot usually takes 1-2 hours max, and would end up being a full page in the

magazine.

We think you're the perfect person for this, so i really hope you'll say yes, plus you will get a great professional photo out of it too :-) :-)

S.

Mina vastasin:

Hi Sarah,

Yes of course! I would love to be the crazy person who talks about how much she loves cats and dogs when others talk about their human friends :D hahaha..

 Count me in! Our home is not exactly photo material I must say but Im sure we can manage somehow. At least Mate & Yalla are relatively good at posing :) 

L.

Mille peale saigi asi lukku järgmise kirjaga!

Hey Laura :-)

Yaaaaay! You are all so photogenic so I think it's going to look fab :-)

TBH the focus will be you and M+Y (love the names btw!),

so the backdrop ie. your home is not that important. What date do you get back to Dubai?

x

nii, et mina ja mustvalge maffia on siis veebruari kuus ajakirjas! just like that! nii naljakas! Ta jälgib mind Instagrammis ja seal on loomaaia pilte näinud ja sellepärast vist mõtles mu peale ka. no mulle nii meeldiks olla kõrvuti ajakirjas inimestega, kes räägivad mother daughter love või husband and wife :D hahah eriti siin riigis, kus inimesed väga loomi ei armasta! aga no me siis Mate ja Yallaga püüame seda muuta nüüd! 

aga ma nüüd pakin ja sätin ja natuke töötan ka, et saaks juba öösel lendama hakata! pai.