Teate mul on süda nii raske kõigist mu kassimuredest, et kuigi ma alguses ei plaaninud sellest üldse kirjutada siis ma ikka pean. Esiteks kuhu mujale siis ikka üks õue hulkurkiisu oma pojad tõi kui meie ukse ette peaaegu..no 7 meetrit eemale põõsasse vist aga igatahes on need beebid ju koguaeg mul köögiakna all ja ma muud ei saa teha kui neist mõelda. See oli umbes kaks nädalat tagasikui esimest korda neid peidust väljas nägin..lippasin kohe suure kilkamisega õue ja nägin siis õudusega kuidas üks pisipisi kassibeebi kõrge seina ääre pealt pea ees alla sadas..lähemale minnes nägin, et tal on silmad nii põletikust kinni kleepunud, et ta ei näe enam midagi ja sellepärast kõndiski ääre pealt alla..selle pea ees kukkumisega suutis ta oma nina väikseks veriseks tömbiks muuta ja no ma ei saanud teda sinna pimeda ja verisena surema jätta..sest ükskõik kui palju "normaalsed" inimesed ütlevad, et kõiki maailma kasse ma ei saa ju aidata siis ma kavatsen nad ka edaspidi kuu peale saata..igatahes hakkasin muidugi nutma kui seda vaest kiisut nägin ja tormasin tuppa Morganile ütlema, et nüüd on vaja ruttu riide ja autosse ja mulle mingi tekk tuua, mille sees beebi arstile viia. Ema kiisu koos oma kolme ülejäänud pojaga vaatasid nii kurjalt pealt aga midagi ei olnud teha..jõudsime arstile ja kui ta teki seest välja võtsime siis nägin, et ta oli oma pisikese nina lausa ära kukkunud otsast :( arst puhastas ta silmad ja ütles, et tal on veel mingi hingamise häda ja silmad olid niiii niiii punased ja verised tal ja üldse ta oli niii hädine ja arst ütles küll et võibolla teda oleks võimalik pääste suure hoole ja paljude rohtudega aga nina ei kasva ju kunagi tagasi ja selline natuke hirmsa välimusega jääb ta alati olema..ja ma oleks ta endale võtnud in a heartbeat aga meie elus võibolla ka varsti suuremad riikide vahelise kolimised tulemas ja juba Sebastiani ja Mate'ga lendamine on raske..ja kui ta on selline ninatu laps, siis ka arst ütles, et suhteliselt võimatu, et leiame kedagi, kes ta endale võtaks..nii et nutsin, mis ma nutsin aga pidime ta laskma magama panna :(
Paar päeva ei näinud ma ühtegi kiisut ja mõtlesin, et ju see kiisuemme on kuri mu peale..aga nüüd on nad iga päev jälle olemas olnud ja ma loomulikult ei lase ennast üldse häirida, et naabrid kõik vihastaks kui teaks, et ma neid söödan. Mul on neil eraldi söök ja vesi väljas ja üleeile oli niii tore sest läksin panin söögi välja ja istusin sellest nii 4 meetri kaugusel maha.. ema kass tulija muudkui kahises ja kurjustas minuga aga hakkas ikkagi sööma..ja siis ta sõi ära palju tahtis ja vahtis minuga tõtt umbes 15min..siis tal vist süda rahunes, et ma ei tee ikkagi midagi halba ja järsku ta tegi sellise peeenikese mjäu ja pojad panid padavai põõsast välja..pisikesed sabas tikksirgelt ja hakkasid sööma..pojad nagu ei oskagi mind karta..siis jooksevad ära kui ema kurja häält teeb ainult..aga eile istusin üle tunni niimoodi ja vaatasin neid..mängisid ja sõid ja pesid ja olid nunnud..miks mu süda aga nii valutab on, et neil on kõigil see silmadehaigus..ühel hallil on mõlemad silmad hästi halvad ja kardan, et ta varsti ka enam ei näe ja kaks on punased (ma ju suurim nõrkus on ju punased lõvikiisud) ja neil on mõlemal üks silm peaaegu kinni juba :( ja ma eitea, mida teha ja ma mõtlen nende peale koguaeg..ja varjupaigad et võta juurde kiisusid siin ja kui nad veel natuke kasvavad siis ma ei saa neid enam vist kätte ka..ja ma ei saa ju koju võtta neid ja oehh...ma niiii tahaks neid kuidagi arstile saada aga sellest pole ka kasu sest üks arstil käik ei ravi midagi ja nad peaks rohtu ja kreeme ja värke saama koguaeg ju..vot sellises kassimuremaailmas elan praegu..ja sellele kõigile ei aidanud kaasa ka Sebastain kelle pärast ma eile pool päeva muretsesin juba. Olime üleeile õhtul katusel ja Sebastian ka alati käib kaasa ja tiirutab teiste majade katustel ka ringi aga alati tuleb tagasi..ja üleeile ei tulnud..hüüdsin, mis ma hüüdsin aga no arvasime, et ju siis bossil ei ole veel uneaaeg ja läksime ise magama ja katuselt ukse jätsime lahti. Olin kindel, et ta öö jooksul tuleb aga hommikuks pold teda ollagi. Küll ma käisin ja kutsusin ja hirmuga käisin ümber maja ka, et ega alla pole kukkunud ja Morgan ronis katusele otsima ja mitte kuskil ei olnud! Morgan käis kõik naabermaja katused ka läbi ainult viimase kolme maja katusele ei saa sest seal on vahel selline kõrgem sein..ma ikka lootsin veel, et äkki ta saabub ise koju aga kella neljaks polnud kassi näha ja mul juba nutt kurgus, et kuidas see on võimalik, et me teda ei leia..käisime kõik naabrite uksetagused läbi ja küsisime, kas nad pole teda näinud ja ikka ei midagi. Ainuke variant jäi, et ju ta siis ikka üle selle seina läks ja viimase kolme maja katustul on. Kahes neist majadest ei ela kedagi praegu aga õnneks kolmandas elab ja see naaber lubas Morgani oma katusele, et sealt siis edasi otsida..Morgan ronis mööda mingit üli kitsast tala ühelt majalt teisele ja loomulikult oli meie senor Sebastian suvatsenud ronida kõige viimase majani ja siis sealt alla rõdule hüpanud ja sealt enam tagasi ei saanud. Morgan ütles, et ta kössitas üli hädiselt rõdu nurgas ja kui Morganit nägi pistis niiii kõvasti mjäuguma. Morgan pidi nüüd veel Sebastian käes mööda seda tala tagasi ronima ja mina olin üldse närvivapustuse äärel. Eilsest saati nüüd Sebastian ainult joob vett ja magab aga muidu on temaga kõik jonksus õnneks..
ma saan aru, et see on kassijutu overload paljudele aga thats my life :D Mõtlesin just eile, et mul on ikka Morganiga lisaks kõigele muule veel sellega ka vedanud, et ta nii mõistvalt mu kassiarmastusse suhtub. Talle õnneks loomad üldiselt väga meeldivad ( aga minu puhul oleks selline kaaslane välistatud ka, kes ütleks et ta ei taha koju loomi vms) aga nii suur kassifänn pole ta kunagi olnud. Samas ta oli kohe nõus kiisupojaga arstile sõitma ja ta ütles, et on täiesti teadlik, et tulevikus saab meil rohkem kui kaks kassi olema sest ma ju tahan kõik kurvad kassipojad endale võtta :)
Ma oma õue kiisuperest pole kahjuks veel pilti teinud aga ilma piltideta ka kuidagi jama nii, et võite hoopis imetleda minu lõvi :)
