Kassijutud pole eriti uus teema minu blogis ja olenemata riigist, kus elame jätkub mul alati, mida kirjutada. Olen olen crazy catlady.. ma teaan ju! Aga kirjutan siis teile ka meie kassibeebi saagast. Facebook ja Instagram on pisikese pilte täis, nii et küllap te juba teate ühtteist.
Igatahes peaaegu kolm nädalat tagasi ühel õhtul kui Morgan Mate'ga jalutas kuulis ta maja kõrval põõsas kõva hädakisa. Helistas mulle, et tule õue kuskil kass karjub :D kuna õues oli juba pime siis me eriti midagi teha ei saanud..tõin vett ja süüa ja arvasime, et võibolla on natuke suurem kass, et hommikul sööb joob ja rändab edasi sest siin on palju hulkuvaid kasse. Kuigi meie maja ümbruses pole ma neid eriti näinud rohkem pargis, mis meil lähedal asub. Järgmine hommik kui mina koeraga jalutasin oli vaikus ja arvasin, et küllap läkski ära kass. Õhtul kui töölt tulime käisin kontrollimas ja mjäugumine oli täistuuridel aga kui lähemale läksin ja põõsa oksi hakkasin liigutama oli vaikus jälle.
Põõsas on tegelt selle kohta vähe öeldud. Kisa tuli suuurest (minust kõvasti pikem) võsast, mille oksad on okastega ja mis on nii tihe, et läbi ei näe üldse. Proovisin seal turnida aga ei õnnestunud näha ega kuulda kassi ja sööki ta pold puutunud.
Kolmas päev oli kisa niiiiii kõva..mjäugumine oli nii südantlõhestav ja otsustasime Morganiga, et niimoodi abitult ei saa me kassi põõsasse jätte (õues oli neil päevil +40 koguaeg) et tal ilmselgelt on midagi viga või katki, ei tule sööma ja ainult nutab. Aga teda püüdma saime minna jälle alles õhtul kui töölt tulime ja õues juba hämar. Mina panin pikad riided selge, et okkad haiget ei teeks ja sukeldusin põõsasse (kuna Morgan ei julge susisevaid kasse katsuda siis tema esialgu näitas mulle taskelambiga tuld lihtsat :D ) 2h proovisin kassi püüda, seekord nägime teda ka juba aga ta oli niiii tilluke ja nii kiire ja lehtede all pimedas lihtsalt ei näinud teda piisavalt hästi. 2h pärast andsime alla ja läksime tuppa plaaniga järgmine päev uuesti proovida.
Neljas päev hakkas kassilapse nutt väga hädiseks jääma nii, et muretsesin, et ta annab otsad seal põõsas ilma veeta. Jälle oli tööpäev ja kahekesi hämaras materdasime seal põõsas mitu tundi ja kätte ikka ei saanud. Meile tuli üks sõber isegi appi oma taksiga..arvasime et äkki taks suudab kassi välja hirmutatada põõsast ja kolmepeale lihtsam. Aga jälle ainult vilksamisi nägime kassi aga kätte ei saanud. Nüüd me juba nägime öösel mõlemad unes ka seda kassi ja muust ei suutnud mõelda kui kirusime, et krt saaks ta kätte juba ennem kui ta ära kustub ja enam häält ei tee sest siis hoopis raske leida.
Õnneks oli viies päev nädalavahetus ja läksime kohe hommikul kui veel valge oli õue. Siiani oli päevad otsa inimesed must mööda käinud, kuulnud karjuvat kassi ja näinud mind põõsas ja mitte keegi ei pakkunud abi või ei küsinud midagi. Aga too hommik üks tore mees, kes oma koeraga mööda jalutas küsis mis me teeme ja pakkus kohe oma abi. Kolmekesi oli hoopis lihtsam teda põõsast välja hirmutada ja saime ta 30min kätte. Ennem muidugi hammustas mind õlast.
Piiisipisikene nälginud kassilaps, silmad olid nii tuhmid ja lõhnas pahasti ja nägi üleüldse väike rääbik välja. Panime ta vannituppa ja õnneks sama päeva õhtuks ta juba sõi ja jõi aga meid muidugi kartis nagu tuld. Nädala alguses käisime arsti juures ja öelda, et kõhu usse ja kõrvu tuleb ravida aga muidu on ta märkmisväärselt okei tervise juures ja ainult 5 nädalat vana kassipiiga. Käisime igapäev Morganiga vannitoa põrandal istumas ja temaga rääkimas ja õhtuti püüdsin ta tekiga kinni ja hoidsime vägisi süles ja tegime pai, et ta meie puudutusega harjuks. Esimesed kolm päeva ei olnud üldse muutusi ja arvasin juba et ta jääbki susisema meie peale aga tasapisi läks paremaks ja öösiti kuulsin, et ta tuuseldab juba ringi vannitoas. Kaks esimest ööd karjus nonstop terve öö..niiiii kõvasti, arvasin, et Morgan tõstab mu koos kassiga uksetaha aga ta oli nii tore ja mõistev. Teisel päeval läksin ostsin meile kõrvatropid magamiseks. Kolmas öö oli ainult natuke nuttu ja siis juba vaikus. Paar korda päevas käisime Mate'ga koos ka istumas vannitoas aga siis ei julgenud kass pead ka oma karbist välja pista. Kui 6 päeva oli möödas otsustasime ööseks vannitoa ukse lahti jätte ja ta ülejäänud korterit uudistama lubada.
Edasi istus ta kaks päeva diivani all nii, et üldse ei näinud teda. Ainult söök oli söödud öösel. Nii õudselt kartis Mate'i ja no meid ka. Ja siis hakkas tasapisi uudistamas käima kui meie ka toas olime..aga häääästi ettevaatlikult. Ma arvan, et see oli umbes 4 päeva tagasi kui ma istusin hommikul diivani peale ja ta täiesti kindlameelselt tuli ja istus mulle sülle ja kui ma näpuotsaga teda siis puutusin läks selline nurr lahti, et kogu keha värises. Ma ei julgenud liigutada et midagi öelda..kutsusin sosinal Morganit magamistoas vaatama. Täitsa naljakas kuidas mingit vahepealset etappi pold. Oli diivani all redutav kass ja järgmisena oli süles nurruv beebi.
Nüüd on igapäevaga hästi suured edasiminekut. Magada tahab ainult minu või Morgani süles ja Mate'ga läheb järjest paremini. Rohkem uudishimu kui hirm mõlema poolt. Ajavad üksteist taga aga kui Mate nina liiga lähedale paneb saab kohe pehme käpaga. Mate'i arust see pole väga hirmus enam õnneks. Kassi lemmiklemmik mäng on Mate saba rünnata ja seal sees siis püherdada ja tuuseldada, Mate natuke hädise näoga küll aga kannatab ära selle ja midagi ei tee..ära ka ei lähe.
Eile öösel kass ronis magama mulle kaela ümber. Nagu sall oli risti üle kõri ja nurrus. Kahe nädalapärast saab talle vaktsiinid ära teha ja siis vaatame, kas otsime talle uut kodu võii...?! :)
Teen teile väikse pildialbumi ka ikka :)
Esimene kord süles, kui liigutada siis jooksis kohe minema aga samal ajal nurrus:
Mu lemmikpilt, üliuudishimlik Yalla ja kabuhirmus Mate:
Igatahes peaaegu kolm nädalat tagasi ühel õhtul kui Morgan Mate'ga jalutas kuulis ta maja kõrval põõsas kõva hädakisa. Helistas mulle, et tule õue kuskil kass karjub :D kuna õues oli juba pime siis me eriti midagi teha ei saanud..tõin vett ja süüa ja arvasime, et võibolla on natuke suurem kass, et hommikul sööb joob ja rändab edasi sest siin on palju hulkuvaid kasse. Kuigi meie maja ümbruses pole ma neid eriti näinud rohkem pargis, mis meil lähedal asub. Järgmine hommik kui mina koeraga jalutasin oli vaikus ja arvasin, et küllap läkski ära kass. Õhtul kui töölt tulime käisin kontrollimas ja mjäugumine oli täistuuridel aga kui lähemale läksin ja põõsa oksi hakkasin liigutama oli vaikus jälle.
Põõsas on tegelt selle kohta vähe öeldud. Kisa tuli suuurest (minust kõvasti pikem) võsast, mille oksad on okastega ja mis on nii tihe, et läbi ei näe üldse. Proovisin seal turnida aga ei õnnestunud näha ega kuulda kassi ja sööki ta pold puutunud.
Kolmas päev oli kisa niiiiii kõva..mjäugumine oli nii südantlõhestav ja otsustasime Morganiga, et niimoodi abitult ei saa me kassi põõsasse jätte (õues oli neil päevil +40 koguaeg) et tal ilmselgelt on midagi viga või katki, ei tule sööma ja ainult nutab. Aga teda püüdma saime minna jälle alles õhtul kui töölt tulime ja õues juba hämar. Mina panin pikad riided selge, et okkad haiget ei teeks ja sukeldusin põõsasse (kuna Morgan ei julge susisevaid kasse katsuda siis tema esialgu näitas mulle taskelambiga tuld lihtsat :D ) 2h proovisin kassi püüda, seekord nägime teda ka juba aga ta oli niiii tilluke ja nii kiire ja lehtede all pimedas lihtsalt ei näinud teda piisavalt hästi. 2h pärast andsime alla ja läksime tuppa plaaniga järgmine päev uuesti proovida.
Neljas päev hakkas kassilapse nutt väga hädiseks jääma nii, et muretsesin, et ta annab otsad seal põõsas ilma veeta. Jälle oli tööpäev ja kahekesi hämaras materdasime seal põõsas mitu tundi ja kätte ikka ei saanud. Meile tuli üks sõber isegi appi oma taksiga..arvasime et äkki taks suudab kassi välja hirmutatada põõsast ja kolmepeale lihtsam. Aga jälle ainult vilksamisi nägime kassi aga kätte ei saanud. Nüüd me juba nägime öösel mõlemad unes ka seda kassi ja muust ei suutnud mõelda kui kirusime, et krt saaks ta kätte juba ennem kui ta ära kustub ja enam häält ei tee sest siis hoopis raske leida.
Õnneks oli viies päev nädalavahetus ja läksime kohe hommikul kui veel valge oli õue. Siiani oli päevad otsa inimesed must mööda käinud, kuulnud karjuvat kassi ja näinud mind põõsas ja mitte keegi ei pakkunud abi või ei küsinud midagi. Aga too hommik üks tore mees, kes oma koeraga mööda jalutas küsis mis me teeme ja pakkus kohe oma abi. Kolmekesi oli hoopis lihtsam teda põõsast välja hirmutada ja saime ta 30min kätte. Ennem muidugi hammustas mind õlast.
Piiisipisikene nälginud kassilaps, silmad olid nii tuhmid ja lõhnas pahasti ja nägi üleüldse väike rääbik välja. Panime ta vannituppa ja õnneks sama päeva õhtuks ta juba sõi ja jõi aga meid muidugi kartis nagu tuld. Nädala alguses käisime arsti juures ja öelda, et kõhu usse ja kõrvu tuleb ravida aga muidu on ta märkmisväärselt okei tervise juures ja ainult 5 nädalat vana kassipiiga. Käisime igapäev Morganiga vannitoa põrandal istumas ja temaga rääkimas ja õhtuti püüdsin ta tekiga kinni ja hoidsime vägisi süles ja tegime pai, et ta meie puudutusega harjuks. Esimesed kolm päeva ei olnud üldse muutusi ja arvasin juba et ta jääbki susisema meie peale aga tasapisi läks paremaks ja öösiti kuulsin, et ta tuuseldab juba ringi vannitoas. Kaks esimest ööd karjus nonstop terve öö..niiiii kõvasti, arvasin, et Morgan tõstab mu koos kassiga uksetaha aga ta oli nii tore ja mõistev. Teisel päeval läksin ostsin meile kõrvatropid magamiseks. Kolmas öö oli ainult natuke nuttu ja siis juba vaikus. Paar korda päevas käisime Mate'ga koos ka istumas vannitoas aga siis ei julgenud kass pead ka oma karbist välja pista. Kui 6 päeva oli möödas otsustasime ööseks vannitoa ukse lahti jätte ja ta ülejäänud korterit uudistama lubada.
Edasi istus ta kaks päeva diivani all nii, et üldse ei näinud teda. Ainult söök oli söödud öösel. Nii õudselt kartis Mate'i ja no meid ka. Ja siis hakkas tasapisi uudistamas käima kui meie ka toas olime..aga häääästi ettevaatlikult. Ma arvan, et see oli umbes 4 päeva tagasi kui ma istusin hommikul diivani peale ja ta täiesti kindlameelselt tuli ja istus mulle sülle ja kui ma näpuotsaga teda siis puutusin läks selline nurr lahti, et kogu keha värises. Ma ei julgenud liigutada et midagi öelda..kutsusin sosinal Morganit magamistoas vaatama. Täitsa naljakas kuidas mingit vahepealset etappi pold. Oli diivani all redutav kass ja järgmisena oli süles nurruv beebi.
Nüüd on igapäevaga hästi suured edasiminekut. Magada tahab ainult minu või Morgani süles ja Mate'ga läheb järjest paremini. Rohkem uudishimu kui hirm mõlema poolt. Ajavad üksteist taga aga kui Mate nina liiga lähedale paneb saab kohe pehme käpaga. Mate'i arust see pole väga hirmus enam õnneks. Kassi lemmiklemmik mäng on Mate saba rünnata ja seal sees siis püherdada ja tuuseldada, Mate natuke hädise näoga küll aga kannatab ära selle ja midagi ei tee..ära ka ei lähe.
Eile öösel kass ronis magama mulle kaela ümber. Nagu sall oli risti üle kõri ja nurrus. Kahe nädalapärast saab talle vaktsiinid ära teha ja siis vaatame, kas otsime talle uut kodu võii...?! :)
Teen teile väikse pildialbumi ka ikka :)
Esimene kord süles, kui liigutada siis jooksis kohe minema aga samal ajal nurrus:
Töötasin kodust ja kass istus terve päeva süles:
Vaatasid telekat nädalavahetusel:
Ja täna hommikune progress..esimest korda kui nad niimoodi relaxed olid üksteise lähedal ja meie ise ei tõstnud kassi Mate nina ette vaid läks ise sinna pikutama.
Tahtsin veel seletada miks ta nimi Yalla on. Yalla tähendab araabia keeles hästi paljusid asju (okey, lets go, all right, come on jne) ja seda kasutatakse koguaeg. See oli esimene sõna mille me mõlemad ära siin ära õppisime ja tundus sobilik kuna ta väike araablane on :)
